Enamus maju linnas oli puust. Sellepärast põlesid sagedaste tulekahjude ajal maha terved kvartalid.
3. Millised olid peamised ohud, mis linnas tekkisid?
................................................................................................................................................
4. Mille poolest erineb kaasaegne linn oma heakorrastuselt keskaegsest linnast?
................................................................................................................................................
................................................................................................................................................
Linnades elasid orduajal peamiselt sakslased, kes moodustasid
käsitööliste ja kaupmeestena elanikkonna kõrgema kihi. Raske elu eest mõisnike
omavoli all püüdsid talupojad linnadesse põgeneda.
Eestlased, kes pääsesid mõisnike surve alt linnadesse elama,
töötasid halvematel ja vähem tasuvamatel tööaladel: päevatöölised, voorimehed,
majateenijad jne.
Mõisnikel oli õigus põgenenud talupoegi taga ajada, kinni
võtta ja karistada ning oma maa peale tagasi tuua. Kui oma isanda juurest põgenenud
talupojal õnnestus linnas end varjata üks aasta ja üks päev, siis sai ta vabaks
inimeseks ja mõisnikul ei olnud enam õigust teda tagasi nõuda. Sellest kujunes keskajal
välja vanasõna: "Linna õhk teeb vabaks." Linnad ei tahtnudki alati talupoegi
välja anda, sest linnas oli lihtsamate tööde jaoks inimesi vaja. Maalt linna tulevad
inimesed suurendasid linnarahvastikku.
5. Kui kaua pidi talupoeg end linnas varjama, kuni mõisnikul ei olnud enam õigust
teda tagasi nõuda?
...........................................................................................................................................
Keskaegses linnas ei olnud vabrikuid, tehaseid ega masinaid. Kõik tehti käsitsi. Ühe eriala käsitöölised, kes elasid ühes ja samas linnas, moodustasid ühingud - tsunftid, kus valvati selle järele, et igaüks teeks korralikult ja eeskirjade järgi oma tööd. Ilma ühingu loata ei olnud kellelgi võimalik meistriks saada ega oma töökoda avada. Oma tsunft oli näiteks rätsepail, lihunikel, seppadel, müürseppadel ja paljudel teistel. Tsunfti kuulumine oli käsitöölistele kohustuslik. Mõni tegi käsitööd ka ilma tsunfti kuulumata. Neid kutsuti halvustavalt vusserdajateks või tsunftijänesteks. Käsitööliste tsunftide ühenduseks linnas oli Väikegild. Kaupmeeste huvide kaitseks ja kaubateede kaitseks tekkisid kaupmeeste Suurgildid. Gild oli seega kaupmeeste või käsitööliste kutseühing keskajal.
6. Kirjuta iga pildi juurde vastava ametimehe nimetus.
(sepp, kingsepp, rätsep, pottsepp, sepp, kaupmees)
.............................. .............................. .............................. .............................. ..............................