Eestlaste vabadusvõitlus 13. saj algul

    12. sajandil algas sakslaste tung itta. Liivlased, lätlased ja eestlased olid juba varem saksa kaupmeestega elavas kaubavahetuses. Küllap märkasid kaupmehed Baltimaade rahvaste jõukust. Igatahes tõotasid  Baltimaad kaupmeestele laiaulatuslikumaid kauplemisvõimalusi ja Saksa keisritele uusi maavaldusi.

    Vallutajaid asus igati toetama katoliku kiriku pea Rooma paavst, kes põhjendas sissetungi vajadusega siinsed "paganad" (rahvad, kes ristiusku vastu ei võtnud)
 ristiusku pöörata. Baltimaadele suunduvatele sõdalastele lubati kõikide pattude andeksandmist. Esimest korda seisti vastakuti elukutseliste  sõjameestega, kes olid saanud kogemusi ristisõdades Lähis-Idas. Nende raudrüüd kaitsesid hästi keha ja nende relvastuse hulka kuulus  tollal kõige eesrindlikum lahinguvarustus nagu terasest amb ja kiviheitemasin ehk patarell.

      Esialgu saadeti liivlaste juurde  munk, kes püüdis liivlaste keskel rahulikku misjonitööd teha, ristides mõne liivlase. Kuid liivlased ei usaldanud misjonäre, kuigi oli ristitud koguni liivlaste tähtis vanem Kaupo. Kaupo oli näide ülikust, kes  reetis rahva huvid ja asus pärast ristimist peagi avalikult vaenlase poolele. Noore munga Meinhardi olukord muutus Liivimaal üha ohtlikumaks, sest enamik liivlasi nägi ristiusus ohtu oma vabadusele. Ta palus paavstilt abi.  Paavst kuulutas Liivimaale ristisõja ja saatis  sinna uue piiskopi Bertoldi, kuna  Meinhard oli surnud enne vägede ilmumist. Uus piiskop langes esimeses lahingus.

    Piiskopiks määrati Albert, kes oli kuulus oma energilisuse ja kavaluse poolest.
Tema heakskiidul loodi 1202.aastal. Mõõgavendade ordu, mille liikmed olid elukutselised sõjamehed.  Nad kandsid punase risti ja mõõga kujutisega valget mantlit. Ordu juhti kutsuti ordumeistriks. Ordu  eesmärgiks sai  uute maade anastamine ning rahvastele ristiusu pealesurumine.

    Peaaegu igal aastal purjetas Albert Saksamaale, et sealt uusi vägesid koguda.  Samuti hakkas ta nõudma ristitud liivlastelt ja lätlastelt, et need võtaksid osa sõjakäikudest.  Sellise sõjalise jõuga  suudeti mõne aastaga alistada Väina ja Koiva ümbruse liivlased, samuti lätlased. Võidetud maa nimetas Albert Jeesuse ema nime järgi Maarjamaaks.  Mitmete liivi ja läti ülikute kergekäeline üleminek vaenlase poolele soodustas ordu edu.

    Liivlaste ja lätlaste alistamise järel kerkis  ähvardav oht eestlastegi kohale.  Eestlased ei tahtnud leppida naabrite kurva saatusega. Eestlasele oli armas esiisade usk ja elulaad. Küllap ilma ähvardava mõõgata oleks ristiuskki eestlaste seas suuremat poolehoidu võitnud.
                                                       J. Sarapuu järgi