Kreutzwald kirjutas eesti rahvale ja hoolitses selle rahva tervishoiu eest kõige laialisemas mõttes. Kreutzwald töötas üksi, ta tundis end oma töös üksildasena, ehk enam kui ta seda tõesti oli.
Varjamata kurbmeel üksilduse pärast kajab vastu Kreutzwaldi “Kalevipoja” “Soovitusest”:

                          Üksinda, lindu, laulan ma lusti,
                       Kukun üksi, kurba kägu,
                      Häälitsen üksi igatsusi,
                      Kuni närtsin nurmedella.

     Küll oli tal sõbraks dr. Faehlmann, kuid see sõprus käis enam kirjanduse ja muinasloo kohta, määrane huvi neil ühine oli. Rahva-tervishoiu püüetes läksid nende vaated lahku.
     Kreutzwald oli rahva-arst, hoolitses rahva tervishoiu eest nii profülaktilises kui terapeutilises mõttes – oma sissetulekut teisele astmele seades; Faehlmann oli Tartu väljavalitud ringkonna arst, sissetulekutega ja elumaitsja. Kreutzwald kirjutas arstiteaduslikke rahvalikke kirjatöid eesti keeles (“Kodutohter”, “Viinakatk”), missugused raamatud kaua ainukeseks tervishoidliseks juhtnööriks meie rahvale olid.
     Dr. Faehlmann kirjutas teaduslikke töid saksa keeles ja olles eesti keele lektorina Tartu ülikoolis, palju uurimusi eesti keeleteaduse alalt.
      Kreutzwaldi püüd oli hulkade kaudu liigutada ja tõsta rahva tervishoidu: kuigi ta oli üksinda, ulatus ta kavatsus igale poole; kuigi töötas vaikses, väikses Võrus – käis ta organiseeriv võim üle kogu maa.
     Kreutzwaldil olid laialdased sidemed ja protektsioon, ta oleks võinud saada kohe alguses hea sissetulekuga praksise suuremas keskkohas, – Kreutzwald aga valis töökohaks väikese Võru linna, kus ta püsivalt oma vaimsetele huvidele elas.
     Kreutzwald ei kaevanud siiski oma võrdlemisi kehva majandusliku olu üle; ta kaebused käivad rahva halva poliitilise seisukorra kohta, ta hingemured liiguvad inimkonna üldhädade keskel.
     Peab au andma tolleaegsele Tartu ülikoolile, kus Kreutzwald küpses oma ilmavaatele, kus ta rajas endale kõrged ülesanded: ülikool suutis anda meestele erialalist küpsust, seejuures head üldharidust ja kõrget lendu, mis aitas Kreutzwaldil tõusta rahvameheks sõna heas mõttes. Hiljem on Tartu ülikool valmistanud rohkel arvul soodsamatel tingimustel õppivaid arste, kuid kuni meie ajani ei ole ükski nendest tema ligilähedale suutnud tõusta – ei tegude ega mõtteulatuse poolest.
     Kreutzwald esitas “üksinda olles” kogu eesti arstide seisust, tegi oma ülesandeks kogu arstkonna suuremad ülesanded mitmel alal, oli liig mitmekülgne olude sunnil, sellepärast kohati jõuetu, kuid mitte pealiskaudne või sügavuseta.
     Arsti erialal töötamine võis täieneda, kui seal ei töötanud enam ainult üksikud, vaid tekkis eesti arstkond.