"Kalevala" koostaja Elias Lönnrot ( 1802-1884) sündis Lääne Uusimaal rätsepa pojana. Nälg oli kehvas popsitares sagedane külaline.  Juba viieaastaselt  õppis poiss omapäi selgeks tähed. Ja teatakse rääkida, et hommikuti äratanud naabrinaine  oma lapsi sageli hüüdega: " Tõuske üles! Lönnroti Elias istub juba puu otsas lugemas."
    Eepos on koostatud möödunud sajandi esimesel poolel Karjalast, Soomest ja Ingerist üleskirjutatud rahvarunodest.
    Kellest siis räägitakse " Kalevalas"? Vanast targast Väinämöisest, sepp Ilmarisest, ja tema taotud imepärasest Sampost, lustlikust Lemminkäisest, tumemeelsest Kullervost ja Põhjala võimukast emandast Louhist.

Väinämöise sünd
                                           (Martti Haavio järgi)

    Räägitakse, et Ilmatar oli Väinämöise ema.
    Ilmatar oli ilus neiu, kes kõndis ilma laiadel õuedel. Kord läks tal aeg igavaks ja ta heitis ääretule mereseljale pikali. Tuul äiutas teda sinistel lainetel, mis vahutades laksusid, kandsid teda itta ja läände, põhja ja lõunasse. Kui ta vees kiikus, kasvas ta põue lapsuke. Seitsesada aastat , üheksa vägilasiga, ootas Ilmatar lapse sündi. Oodates ta nuttis ja palus:
    "Oi, Ukko, ülijumal, kogu maailma tugi! Tule mulle appi! Mul on sind tarvis nüüd, kus mu mahasaamise aeg läheneb."
    Just selsamal ajal otsis part pesaaset. Ta lendas läänest itta, põhjast lõunasse. Meri oli lage ja tühi.
    Ilmatar, keda on ka Vete- emaks hüütud, tõstis põlve merest. Part nägi seda ja pidas rohumättaks. Ta lendas Ilmatari põlve otsa, tegi sinna pesa, munes pessa kuus kuldset muna ja seitsmendaks veel raudmuna.
    Part hakkas hauduma. Ilmatar, Vete-ema , tundis, et põlv läheb kuumaks, ja liigutas jalga. Munad veeresid vette ja üks muna purunes. Munakoore ülemisest poolest sai taevas, alumisest maa. Munakollane muutus päikeseks, munavalge kuuks.. See osa munast, mis oli kirju, tõusis taevasse tähtedeks.
    Aeg veeres. Päeval paistis päike, öösel kumas kuu. Ilmatar ujus ikka veel lainetes, liigutas käsi- jalgu. Kuhu käsi puutus, sinna sündis neem, kuhu külg küündis, sinna kerkis rand, kuhu jalad sirutas, sinna lõi lõheabaja, kus pead pööras, seal lahed liivasse vajutas.
    Maailm oli valmis, aga inimest ei olnud maailmas.
     Vana tark Väinamöinen oli alles emaüsas. Seal pimedas asupaigas hakkas ta kõnelema:
    "Kuuke, aita, päike , päästa,Odamus, lase mind vangist välja! Tahaksin juba näha päikest, kuud ja tähti!"
    Nimetissõrmega tegi Väinämöinen ise endale teed ja kukkus merre.
    Viis aastat õõtsus Väinämöinen meres, võib-olla veel kauemgi. Lõpuks kandis vesi ta nimetule udusele neemele, kus ei kasvanud ühtki puud. Ta astus maale ja märkas pea kohal kuud ja tähti. Hommikul kerkis taevasse päike.
    Väinämöinen oli sündinud. Ta sündis Ilmatarist, Veteemast.

   Avalda oma arvamust: Selleks, et läbi viia aheljutustamist on vaja 1, 2,  või enam jutustajat?
* Korraldage klassis jutustamise võistlus. Iga laps saab öelda vaid ühe tekstiga seotud lause. Võidab see, kes ütleb viimase lause. Pöörake tähelepanu lause moodustamisele. Igal lausel peab olema mõte, mille väljendamiseks on kasutad parajat hulka sõnu. Hoidu lobisemisest.

*Jagunege kolme kaupa rühmadesse ja uurige veel kord teksti. Kas leiate midagi, mille jutustades unustasite? Miks seda ei ole enne öeldud? Oli see ebaoluline või  ebaselge koht jutukeses?