Kalevipoeg norskas ikka veel. Ka Homeros ja Väinämöinen olid suikunud. Tundsin, et viimane aeg on tegelema hakata meie enda, eestlaste, eeposega. Pugesin vaikselt Vanemuise külje alla ja otsustasin oma lõputuid küsimusi pärima hakata. Vana Vanemuine ohkas raskelt, muigas ja küsis: "Soh, kas nüüd on siis viimaks minu jutustamise kord? On sul ehk alustuseks mõni küsimus?"
"Muidugi on. Näiteks - kuidas sündis eepos "Kalevipoeg"?"
"Kuula, räägin sulle lühidalt kahest mehest, kelleta ei oleks eestlastel oma eepost, vähemasti sellist, nagu ta praegu on.
"Kalevipoja" eepose mõtte algatajaks oli Friedrich Robert Faehlmann (1798 - 1850).
Ta oli üks esimesi eestlasi, kes lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. Arstitöö kõrval huvitus ta eesti keelest, rahvaluulest ja kirjandusest. Ta lõi ja juhtis Õpetatud Eesti Seltsi (ÕES), mis tegeles eesti keele ja rahvaluule uurimisega ja sellealase kirjanduse publitseerimisega.
"Kalevipoja" eepose sünnilugu algab 1839. aastal, mil Faehlmann esines ÕES ettekandega Kalevipoja kohta. Sellest sai alguse eepose koostamise mõte. Tema poolt esitatud referaati võib pidada eepose visandiks.
Teiseks, eelmisest veelgi olulisemaks meheks oli eesti kirjanik ja arst Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803 -1882)
| Ta sündis Jõepere mõisas Kadirna
lähedal kingsepa pojana. Juba lapsepõlves kuulis ta Kaarli mõisateenri Kotlepi käest lugusid muistsest vägimehest Kalevipojast. Huvi rahvajuttude vastu süvenes ülikoolis (õppis samuti arstiteaduskonnas). Eriliseks tõukeks rahvaluulega tegelemisel sai tutvus Faehlmanniga. 1833 - 1877 töötas Kreutzwald Võrus linnaarstina. Ta osales agaralt Õpetatud Eesti Seltsi tegevuses, tegi kaastööd ajalehtedele, avaldas karskusteemalise külajutu "Winakatk". Hilisematest teostest võiks nimetada väliskirjanduse eeskujul, kuid heade eestindustena ilmunud jutustust "Rienowader Rebane", "Kilplaste imevärklikud...... jutud ja teod" jne. |
 |