JOUKAHAINEN: Kui sa mind ei usu, usu siis mu mõõka. Tule, vana Väinämöinen, tule mõõga mõõtu võtma! VÄINÄMÖINEN: Ei pelga mina su mõõka, aga sinusuguse viletsa argpüksiga pole tahtmist võidelda. JOUKAHAINEN: Seesuguse sangari laulan laudanurka seaks.      Nüüd ma alles vihastusin. Hakkasin laulma mitte enam lastelaule, vaid sellised, millest maa värisema ja järved lainetama lõid. Laulsin Joukahaise ree risuhunnikuks, hobuse kose kaldale kiviks, mõõga välguks, mütsi pilvetombuks ja mida kõike veel. Mees ise aga vajus vööni sohu. Ennem ma teda needusest ei vabastanud, kui ta lubas oma õe Aino mulle naiseks. Vaat nii kõva mees olen!      Aino, paraku, ei tulnudki mulle naiseks. Uputas enese hoopis voogudesse. Mis mul muud üle jäi, kui minna Põhjala tütart kosima. Teel aga püüdis see poisinolk Joukahainen mulle oma õe eest kätte makstes mind ära tappa. Nii et Põhjalasse jõudes olin nii läbi, et ainus soov oli koju tagasi jõuda. Põhjala emand lubas mind aidata, kui ma talle Sampo taon. Mina ei osanud Sampot taguda ja lubasin, et küll taevakaane tagunud sepp Ilmarine selle valmis teeb.      Ilmarine asuski Sampot taguma. Sampo oli seesugune imeveski, mis jahvatas korraga jahu, soola ja raha. Ilmarine pidi Sampo eest aga Põhjala tütre endale naiseks saama.  Tahtsin ju seda neidist minagi endale, aga Ilmarine napsas ta minu eest. ..."       "Su jutt on väga huvitav, kuid kipub vist liiga pikaks. Ütle mulle, mis sellest Sampost sai?" katkestasin ma Väinamöise pajatuse.      "Läksime Sampole Põhjalasse järele. Põhjala emand ei tahtnud Sampot kuidagi loovutada. Pidasime temaga tulise lahingu. Viimaks kukkus imeveski vette ja purunes kildudeks. Mõned killud vajusid mere põhja - seepärast ongi meri nii rikas. Mõned killud, mis tuul  ja meri kaldale kandsid, kogusin kokku ja külvasin udusele neemele maha. Ise laususin:      "Siin on künni ja külvi algus. Lase, looja, meil hästi elada, lase auga ka surma suikuda! Oma armsal Soomemaal! Oma kaunis Karjalas!""      "Mis sinust sai, Väinämöinen?"       " Mina otsustasin, nii öelda, areenilt lahkuda siis, kui Karjalasse oli sündinud kuningas. Laulsin endale vaskse paadi, istusin sisse ja sõitsin lauldes sinna, kus taevas ja maa kokku puutuvad. Oma kandle - igavese rõõmu ja kaunimad laulud - jätsin Soomemaale.      Ongi vist lühidalt kõik."      "Lubasid rääkida ka Lemminkäisest, Kullervost, Põhjala emandast Louhist jt. Kes need olid ja mida tegid?"      " Kuule poiss, vana inimene on öö läbi pajatanud ja laulnud. Jätke mind tunnikeseks rahule, et saaksin veidi puhata. Otsi üles Martti Haavio ümberjutustus "Kalevala lood" ja uuri ise, kes on kes ja mis on mis."      "Seda ma teen," lubasin väsinud vanainimesele.