KALEVALA                                                      Järgmisel hommikul ärgates nägin imestusega, et kolm vanameest istuvad ikka veel nurgas ja nende jutud- laulud ei taha kuidagi lõppeda. Kalevipoeg magas õndsat und. Nii otsustasin ma vanameestega ise juttu ajama minna. Üks neist oli Homeros, sellest sain aru juba eile. Aga teised? Ega need juhuslikud siitkandi mehed Väinämöinen ja Vanemuine ole?     "Tere hommikust aega!" teretasin viisakalt. "Kas mul on au rääkida Väinämöise ja Vanemuisega?" Vanamehed katkestasid hetkeks oma heietused ja noogutasid.      "Eile kuulasin ma siin olijatest nii mõnegi põneva loo. Kas ka teie võiksite mulle jutustada oma rahva eepostest? "      Vanamehed vaatasid üksteisele otsa ja siis köhis Väinämöinen oma hääle puhtaks ning alustas.           "Olen vana Väinämöinen. Siin kokkutulekul esindan ma soome rahvuseepost "Kalevala".       Räägin sulle endast, sepp Ilmarisest, Joukahaisest, Lemminkäisest, Kullervost, Põhjala emandast Louhist jt.      Minu ema, Veteema Ilmatar, kandis mind seitsesada aastat. Selle ajaga jõudis ta luua maailma, kus polnud aga inimesi.  Pikapeale külvati maale puid. Panin ka vilja kasvama.      Nüüd oli maailm päris valmis ja mul oli aega puhata ja laulda. Kui Joukahaineni nimeline noormees minu laulu kuulis, tuli tal tahtmine minust üle laulda. Korraldasime siis võistulaulmise. VÄINÄMÖINEN: Lase tulla, mida tead, tahan oma kõrvaga kuulda! JOUKAHAINEN: Küllap tean nii ühte kui teist. Tean, et haug koeb hallaga ja ahven ujub sügisel sügavale, suvel aga tuleb rannale kudema. Tean, et põhjas küntakse põdraga, lõunas hobusega ja Taga- Lapis tarvaga. Tean, et Pisa mäel on suured puud ja Horna kaljudel kõrged männid. On kolm võimsat koske: Hälläpöyrä Hämes, Kaatrakosk Karjalas ja kõige suurem on Imatra. VÄINÄMÖINEN: Kas see on kõik? Seda teavad naised ja lapsedki. JOUKAHAINEN: Tean, et kõige vanem võie on vesi, vanim parandaja - Jumal. Vesi on sündinud mäest, tuli taevast, raud roostest ja vask kaljust. Tean, et mätas on vanem kui maa ja et esimene puu oli paju. Elupaigust vanim on kuusealune ja keedukolletest kivi. VÄINÄMÖINEN. Kas sa oled oma lori lõpetanud? JOUKAHAINEN: Mäletan aegu, kui käisin siin merd kündmas, käärusid käänamas ja põhja süvendamas. Mäletan aega, kus kaljusid sai virna visatud. Mina olin üks seitsmest mehest, kes maailma sambad püsti ajasid, kes lõid kuu ja päikese, Suure Vankri ja tähed. VÄINÄMÖINEN: Nüüd sa küll valetad, Joukahainen! Ei olnud sind maailma loomise juures küll näha.