Saabus sügis. Maisilehed kolletasid, mahlakad ja pehmed maisiterad muutusid kõvaks nagu helmed. Haiavata koristas saagi, kogus viljad kokku, kiskus tõlvikutelt katte, nagu kevadel oli kiskunud rohelise rüü Mondaamini seljast.
| Siis kutsus Haiavata kokku terve hõimu, korraldas suure peo. Haiavata näitas kõikidele Suure Vaimu kingitust. See oli esimene kord, kus peeti pidu Mondaamini auks. Nüüdsest peale ei olnud tarvis enam külma talve ees hirmu tunda. Enam ei olenenud inimeste elu pelgalt jahi- ja kalaõnnest, vaid sõltus nende enda kätetööst. |
 |
| * * * Kord kõneles Haiavata oma rahvale järgmist:
|