"Räägi nüüd hoopis sellest indiaanlasest, kes saali keskel mõnusasti meestega rahupiipu popsutab!" palusin ma kannatamatult.       "Ma arvan, et sa pead silmas Haiavatat. Jutustan sulle mõne sõnaga temastki ja siis lähme puhkama.       "Haiavata" on indiaani eepos, kus  antakse ülevaade indiaanlaste minevikust, uskumustest ja elust. Eepose nimikangelane oli irokeeside hõimu üks rajajaid. Ta polnud tavaline inimene, sest põlvnes täiskuust ja tähest, isaks oli tal läänetuul. Pärast surma tehakse Haiavatast loodetuule valitseja, seega ei sure ta kunagi päriselt.

        Haiavatal pole üleloomulikke võimeid, kuid tal on imekindad ja võlumokassiinid. Kuigi ta on väga vapper, rõhutatakse eeposes enam tema tarkust. Ta oskab loomade ja lindude keelt ja saab hakkama iga tööga. Haiavata on rahumeelne inimene. Ta ei käi sõjaretkedel, vaid hoolitseb oma rahva heaolu eest..." 
     "Kõik on õige. Aga mais! Selle sa unustasid, Eestimaa mees. Sinu jaoks pole see vist nii oluline kui meile, indiaanlastele. Õpetasin ju oma rahvale selle kasuliku taime kasvatamist, " lausus vaikselt mokassiinide sahinal meie selja taha ilmunud Haiavata.

                                 MAISI KASVATAMINE
                                katkend Boris Kaburi "Haiavata lugudest"

    Haiavata ei unustanud Mondaamini hauda, käis sagedasti vaatamas kohta, kus ta oli Mondaaminiga maadelnud, maalappi, kuhu oli maisi maha matnud.
     Hoolega täitis Haiavata Mondaamini õpetussõnu, kobestas mulda, kiskus ohakad ja teised umbrohud välja, korjas ära mardikad. Kaaren Kagadzii käis luurel, Haiavata hirmutas teda valjude hüüetega.
     Päevast päeva valvas Haiavata, kuni pikapeale tõusiski mullast väike roheline idu. Siis tärkasid lehedki ja juba kesksuvel seisis mais täies ilus päikese paistel, kollased juuksed tuules õõtsumas, rüü uhkelt roheline.

Haiavata hüüdis õnnelikult:       "See on ju Mondaamin!      Vaimu läkitatud saadik!"