Selles tontlikus kooljavalguses, mis kumas Grendeli silmist, tundusid mehed magavat ning soerd ei märganud nende seas üht, kes oli end küünarnukile üles ajanud. Naer kurgus, sirutas ta käpa välja ning kahmas noore Hondsciohi, kes lamas talle kõige lähemal, ja enne kui ohver õieti jõudis kisendadagi, rebis ta selle jäse- jäsemelt tükkideks ning jõi tema sooja verd. Ja sellal kui noore sõdalase surmakarje veel õhus kaikus, küünitas ta juba järgmise poole. Kuid seekord teda juba oodati ning ta käpp krabati haardesse, millist ta varem polnud iial varem tundnud, - haardesse, milles oli kolmekümne mehe jõud. Ja esimest korda sai see, kes oli nii paljudele hirmu toonud, nüüd ka ise hirmu maitsta ning mõistis, et lõpuks ometi on ta kohtunud võrdsega või isegi tugevamaga.
     Beowulf kargas lavatsilt püsti ja läks pimedas Grendeliga kokku, ning Grendelit valdas pöörane hirm, nii et ta ei mõelnudki enam jahile, vaid ainult sellele, kuidas vabastada käsivars tollest kohutavastpitsitusest ning põgeneda tagasi öösse ja tühermaale, ning ulgudes ja möirates võitles ta oma vabaduse eest.

Beowulf surus hambad risti, võttis kogu oma jõu kokku ning tugevdas pitsitust, nii et kõõlused naksusid, ja sedaviisi teineteise haardes vaarusid ja taarusid nad edasi- tagasi mööda suurt koda. Pukid ja lavatsid kukkusid üksteise järel kolinal ümber, kui nad ühekle või teisele poole tirisid, trampides osegi kustuvate lõkete viimastel hõõguvatel sütel; seinadki näisid ägavat ja vabisevat, otsekui võiksid tugevad palgid koost laguneda. Grendel lõrises ja lõuges kogu aja, kuidBeowulf võitles häält tegemata; oli ainult kuulda tema lõõtsutamist.
      Väljas kuulasid taanlased õudusega seda möllu, mis näis Heoroti laiali lammutavat, ja sees olid geatid hüpanud magamispinkidelt, mõõgad peos, unustades oma võimetusetrollisoo ees; kuid pimedas, kus ainsaks valguseks olid soerdi silmadest kumavad virvatulukesed, ei julgenud nad lüüa, kartes tabada oma juhti, ja kui mõnel aeg-ajalt õnnestuski mõõgahoopi anda, siis põrkas tera Grendeli nõiutult nahalt tagasi nagu lohesoomusega turviselt.
    Lõpuks, kui koda oli seinast seinani laastatud, tegi Ööluurija viimase meeleheitliku pingutuse, et end vabaks päästa. Beowulfi pitsitus oli endiselt tugev, kuid sellest hoolimata paiskusid need kaks äkki teineteisest eemale - ja hirmuäratava karjega vaarus Grendel ukseni ja uksest välja ning põgenes halades öösse, jättes oma õlaliigesest rebitud käpa kõige täiega kangelase lahtimurdmata haardesse.


    "Oot-oot! Pea kinni! Ma uurin ise järele, mis edasi sai. Eesti keeles on ju lohetapja Beowulfist kena raamatuke olemas."