LOHETAPJA   BEOWULF
                                           
     Päev hakkas juba õhtusse jõudma. Eeposekangelaste seltsis oli küll huvitav, aga mis seal salata, ka väsitav. Enne magamaheitmist tahtsin siiski veel mõne tegelase kohta Kalevipojalt  aru pärida.
     "Kuule, Kalevipoeg," küsisin, "Siegfried, sakslaste kangelane, oli võidelnud lohega. Kas siin on veel  mehi, kes sellise kangelastükiga hakkama on saanud? Minu mäletamist mööda olid ju lohed ja muud taolised elukad muinasajal päris igapäevased nähtused. Vähemalt osade rahvaste  folklooris küll."
     "Muidugi on siin kokkutulekul lohetapjaid rohkem kui üks. Kõige kangemaks lohetapjaks pean mina anglosaksi eepose kangelast Beowulfi. Räägin sulle tema loo.
     Eepos "Beowulf" pajatab sündmustest Taanis ja Lõuna - Rootsis. Kangelane Beowulf oli Lõuna -Rootsi geatide hõimu vägilane ja hilisem kuningas. Ta läks appi Taani kuningale Hrothgarile, kelle maad kohutav veealune koletis Grendel hirmu all hoiab. Lohe on selles loos kui kurjuse kehastus.
     Beowulf on see kange mees, kes tapab nii Grendeli kui ka selle ema, kes on veelgi hirmsam koletis.
     50 aastat hiljem, kui Beowulf on juba eakas kuningas, ilmub välja jällegi üks lohe. Beowulf otsustab ka selle koletise tappa, ühtlasi tagasi saada lohe käest suure aarde, mille viimane paljudelt sugupõlvedelt riisunud on.
Beowulf tapab lohe ja võitleb oma rahvale kätte varanduse, kuid sureb ise saadud haavadesse.

                                     
                                            GRENDEL
                                                   katkend Rosemary Sutcliffi
                                                         "Lohetapja. Lugu Beowulfist"

     KEVADÖÖ PIMEDAIMAL TUNNIL SAABUB GRENDEL Heorotisesse; nii nagu varemgi paljudel kordadel, tuli see Grendel, ööluuraja, Surma vari, oma urkast üle kõrgete rabade, läbi udude, mis näisid liikuvat koos temaga kahvatus kuupaistes. Ta jõudis eeskoja juurde ja nuuskis selle ümber, tundis inimeselõhna ning leidis, et uks, mis tema ees nii kaua valla seisnud, oli nüüd lukus ja riivis. Lõrisedes raevust, et inimene on julgenud tema teed tõkestada, surus ta oma küüniskäpad vastu ust ja murdis selle sisse.
     Niigi pime koda näis tema tulekul koletu varjuga - varjuga, milles Beowulf, kes kes oli pooleldi püsti karanud ja siis paigale tardunud, ei suutnud eraldada mingit kogu ega selgeid piirjooni, vaid nägi kaht silma, milles värelesid rohekad tulukesed.