"Siis ta unustab end ega tea, mis teeb," ütles Kriemhild.
Hagen vaikis.
Kriemhild ootas.
"Käskijanna," ütles Hagen, "kui ta on mõnest paigast haavatav, siis öelge seda mulle. Ma võiksin sel paigal siis silma peal hoida!" -
"Me oleme sugulased," vastas Kriemhild seepeale, "sina oled seotud minuga ja mina sinuga. Kes siis veel peaks meile truudust hoidma, kui mitte meie ise! Ma annan Siegfriedi elu sinu kätesse. Tea, et kui ta suples loheveres ja veri teda sarvestas, siis langes üks pärnaleht otse ta õlgade vahele. Sealt kohast on Siegfried surmatav! Seepärast mul ongi mure, et mõni tera teda ükskord just sinna tabab, kui piigid ja odad lendavad! Sest leht oli lai ja sealtkaudu võiks tera ka südame leida!" Ja ta ütles:" Kõnelesin sulle sellest sügavaima saladuskatte all ja loodan, et sa jääd ikka truuks."
"Te peaksite mulle selle koha täpselt ära märkima, käskijanna," sõnas Hagen, "Kui tahate, et ma sellest oma silmi ei pööraks!"
"Teen seda kohe," lausus Kriemhild, "ma tikin ta relvakuuele peenima siidiniidiga risti, siis võite alati valmis olla Siegfriedi oma hoole alla võtma, kui vaenlased käsikähmluses ta ümber tunglevad!"
"Luban teile, et teen seda hea meelega, kalleim käskijanna," ütles Hagen.
Nii olgi Siegfried reedetud.
Nii võib tuua surma see, mis päästmiseks mõeldud.
Nii nurjatuid salasepitsusi haudus muistne aeg.
| Pane pildile sobiv allkiri. |
|
