Eepos algab ehitustöödega - ehitati linnamüüri. Kuna kuningas Gilgames oli kõigist vägevam, siis võis ta nii palju kui soovis mehi tööga piitsutada ja naisi kimbutada. Lõpuks ei olnud tööst kurnatud rahvas rahul oma kuningaga ja kaebasid ta peale jumalatele.
Jumalad otsustasid luua Gilgamesile väärilise kaaslase. Savist voolis jumalanna Aruru sangari ja pani talle nimeks Enkidu. Enkidu oli nagu loom - karvane ja metsik. Ta elas koos hirvedega loomaelu. Lõpuks sai Enkidust ühe naisterahva abiga inimene. Ta kohtus Gilgamesiga ja nad said suurteks sõpradeks. Koos otsustasid vägevad mehed lohe Humbabat tapma minna. Gilgames tahtis lohet tappes oma rahvale muretseda linnaehituseks seedripuid (Humbaba valvas seedrimetsa ja ei lubanud sealt kellelgi midagi võtta). Teiseks tahtis Gilgames oma nime lohet tappes järgnevatele põlvedele jäädvustada... "
   "Ära edasi jutusta," katkestasin Kalevipoja jutu. "Ma tean, et eesti keeles on Gilgamesi lood ilmunud Boris Kaburi tõlkes. Neid on päris mõnus lugeda. Mäletan, et seal oli veel juttu taevase härja tapmisest, Enkidu surmast, surematusest, veeuputusest jne."

                            Veeuputuse lugu
                                   katkend B. Kaburi "Gilgames: Veeuputusaegseid                                                                 lugusid Gilgamesi eepose järgi"
   
     Vaevalt saabus hommik, kui taeva põhjast tõusis tume pilv. Äikesejumal Addu müristas pilve sees, tema tenrid Sullat ja Hanis kõndisid pilve ees mööda mägesid ja lagedat. Anunnakid tõstsid oma välgutõrvikud, et nende säraga süüdata maa. Addu pani tarduma taeva, valitses pilkane pimedus, terve maa lõhkes kui anum.
     Esimesel päeval möllas lõunatorm, uputas mägesid ja langes rahva kaela kui sõda. Inimesed ei näinud üksteist, jumalad taevaski ei näinud inimesi.
     Jumalad ehmusid uputusest ja pagesid Anu taevasse, mis kõrgus madalamate taevaste kohal, lömitasid kui kössis koerad Anu palee seinte ääres.
     Istar karjus kui sünnitusvaludes, hüüdis oma kauni jumaliku häälega:
     "Oleks parem saviks muutunud see päev, kui jumalate nõukogus kurja otsuse tegin! Kuidas ma küll inimeste hukuks sõja kuulutasin? Ega ma selleks inimesi sünnita, et nad kaladena mere täidaksid!"
     Allilma jumalad anunnakid halasid koos Istariga, nutsid vaguralt.
     Tuul puhus kuus päeva ja seitse ööd, maru uputas veega maad. Kui seitsmes päev kätte jõudis, lõpetasid maru ja uputus möllamise. Meri rahunes, orkaan vaibus, uputus lõppes.