"Näe, päev hakkab õhtusse kalduma. Oleme siin heietanud tunde. Mulle tundub, et meie seekordne kokkutulek hakkab lõpusirgele jõudma. Vaata, Kalevipoeg jätab meestega juba hüvasti.
Jutustan sulle kiiresti ka eepose lõpuloo, et jutt pooleli ei jääks.
                                              
    Vaenlane ei jätnud Eestimaad rahule. Jällegi tulid raudmehed meie rahupõlve rikkuma. Kalevipoeg seadis sõjasarve suule ja kutsus mehi Virust, Järva- ja Harjumaalt, Läänest ja Lõunast appi vaenlasega võitlema. Koguneti Taara püha hiie juurde. Siin korrastati väed ja asuti sõjateele.

Juba teise päeva piiril
Pääses sõda põlemaie,
Mässamine möllamaie
raudariides rüütlitega,
Keda laevad kaugelt kannud,
Vetelained viletsuseks
Meie maale mängitanud.

     Kalevipoeg võitles ka ise väsimatu jõuga. Seitse päeva möllas sõda. Palju vaenlasi vajus surmaunne, kuid ei pääsenud kaotustest ka omad. Paljude langenute seas oli ka Kalevipoja sõber Sulevipoeg. Hukkunud maeti mullapõue ja sõda kestis edasi.
    Kui ka Alevipoeg oli surma saanud, otsustas Kalevipoeg võitlusest tagasi tõmbuda. Ta andis valitsusohjad Olevipoja kätte ja läks kurvastusest metsa elama. Mitu korda käisid raudmehed Kalevipoega enda poolele meelitamas, kuid kangelane jäi endale ja oma rahvale truuks.

    Kord metsas jalutades jõudis Kalevipoeg Kääpa jõe äärde. Kangelane astus jõkke  ja ta oma jões lebav mõõk lõikas mehe mõlemad jalad alt.

- Tuleta meelde, miks mõõk nõnda käitus.

Nõnda suri Kalevipoeg.
     Pärast surma  sai Kalevipoeg taevas puhata. Ta istus Taara laulikute keskel ja kuulas lugusid.
     Vanaisa otsustas, et Kalevipoeg peaks ka peale surma mingit auväärset tööd tegema, mitte niisama istuma. Taara taevased targad arutasid seda ja leidsid viimaks ühel meelel: