Viimaks sai Sarvik- taat aru, et tema elu on ohus. Ta paiskas võitlusse oma parimad jõud ja kuhjas koduvärava ette kaljurahne. Midagi ei aidanud - Kalevipoeg oli võitmatu. Nüüd purustas Kalevipoeg kolme rusikahoobiga põrguvärava, raksas puruks ka maja ukse ja astus Sarviku tarre. Seal märkas ta ühte kahvatut naisevarju. See oli ta surnud ema Linda vari. Ema vari näitas kangelasele kätte kausikese, kust viimane rammujooki pidi ammutama. Nüüd tõstis Kalevipoeg kaljurahnu ja põrutas selle vastu salakambri seina. Seinad purunesid. Kambris istus põrgu perenaine. Kohe märkas viimane Kalevipoja sõrme küljes kuldkellukest. Ta küsis naljatades kellukest endale, et see hiirtele hirmuks kassi kaela  riputada. Kalevipoeg mõistis vanaeide kavalust. Ta kostis:
"Enne kui me kellakaupa
Pikemalta pajatame,
Kõnele mull`, kulla eite,
Kõõrutele, kodukana,
Kas on kodu peretaati,
Kukekene kamberissa.  

Vanaeit vastas, et peremeest pole kodus ja ei tule ta niipea. Seepeale pakkus eit Kalevipojale võimusevõtjat jooki. Kangelane keeldus viisakalt. Korraga avanes salauks ja Sarviku vapramad sõdalased tormasid Kalevipoja kallale. Kui ka need olid pihuks ja põrmuks löödud, pidi Sarvik ise Kalevipoja ette astuma. Läksidki kanged mehed õue rammu katsuma. Seitse ööd-päeva kestis äge taplus.
Ja siis oligi vanakuri aheldatud.		 kalevi3.jpg (77568 bytes)

A. Hoidre, O Kangilaski, R. Sagrits. Sarviku aheldamine. Illustratsioon. Süsi, souss, guass.1950.

    Jällegi oli maad valitsemas rahu. Ühel päeval astus Kalevipoja tuppa Lapu tark. Ta tuli võtma seda, mis aheldatud seina külge.