Mehike palus leent maitsta. Alevipoeg vastas:

     Härjapõlvlane asus seepeale leemekest lakkuma. Korraga hakkas ta kasvama. Sirgus pilvedeni välja ja siis kadus kui tina tuhka. Alevipoeg vaatas - katel tühi. Tõi uue vee ja kapsad ning pani leemekese uuesti keema. Seekord jäi valvajaks Olevipoeg. Aga ei läinud valvamine paeremini temalgi. Jällegi ilmus härjapõlvlane ja limpsis kogu paja tühjaks. Sama lugu juhtus ka Sulevipoja valvekorra ajal. Viimaks otsustas Kalevipoeg ise leemekest valvata. Ka Kalevipoja leemekest tuli härjapõlvlane noolima. Kalevipojal aga õnnestus härjapõlvlast petta ja mehed said viimaks ometi kõhu täis.           
      Hommikul läks Kalevipoeg uurima kohta, kuhu härjapõlvlane suure mürinaga öösel kadunud oli. Mees sai aru, et ta põrguväravas seisab. Ta põrutas kolm kord parema jalaga vastu maad ja Kalevipoja ees avanes auru ja suitsu täis sügav kuristik. Seal aga andis kaaren kuuseladvast head nõu - kõlista kellukest! Nõnda kange mees ka tegi. Ja suits oli kadunud. Kellukest kõlistades sai Kalevipoeg jagu teisteski takistustest.
     Viimaks kuulsid Kalevipoja samme põrguteel sortsi sulased. Nad kihutasid peremeest hoiatama. Sarviktaat käskis kõige kangemad mehed end lahinguvalmis seada.
     Kalevipoeg jõudis sulatõrva jõe äärde, millest viis üle raudne sild. Kõikjal märkas ta põrgupoiste vägesid. Kangelane haaras mõõga ja hakkas võitlema. Vaenlasi langes nii paremal kui vasemal. Nõnda ta võitles väsimust tundmata, sest kuldse kellukese salavõim hoidis ta tugeva ja võimsana.