Sarviku aheldamine
"Enne lõpulugu tahaksin veel rääkida veidi Kalevipoja võitlustest
vaenlastega, kes Eestimaad ründasid ja kangelase elupõlise vaenlase - Sarviku -
aheldamisest," lausus Vanemuine juba
üsnagi väsinud häälega.
"Eestimaal valitses
rahu. Vana Kalevi kalmule oli ehitatud vägev kants, mis pidi maad vaenlase eest kaitsma.
Kalevipoja ema mälestuseks nimetati see Lindanisaks
Ühel päeval ilmusid aga Viru randa vaenuväed. Kalevipoeg koos
Sulevi-, Alevi-, Olevipoja ja teiste vaprate meestega hüppasid hobuste selga ja kihutasid
vaenlasele vastu.
| Kalevipoeg tormas Assamallasse, kus lahing kõige tormilisem. Vaenlasi langes Kalevipoja käe ja mõõga läbi kui loogu. Kui kangelase hobune poleks viimaks õnnetult surma saanud, poleks ehk ühtegi vaenlast ellu jäänud. Kalevipoeg kutsus mehed vaenuväljalt enda juurde ja siis hakati sõjasaaki jagama. Kuningas lausus meestele: |
 K. Raud. Assamalla lahing. Pliiats. 1935(?). |
| "Võtke, sõbrad, vennikesed, tänapäevsest taplemisest, mõõga verisest möllusest Tulev-päevil` ettetähte! Mehed olgu nii kui müüri, Seisku nii kui raudaseina, Teraksesta tehtud tornid, Seisku vahvast sõjasõidul Tammametsa tugevusel, |
Kaljurünka kindelusel varjuks vaenu tungi vastu, Kui tuleb tapper tabamaie, Vaenlane kinni võttemaie,- Siis ei ole karta sõda, Karta võõra võitlemista, Kurjemate kiusamista. Meie maa, see jäägu mõrsjaks, Priipõlve pärijaksi! |
Mehed hakkasid kodu poole minema. Läksid läbi soode ja lagendike. Viimaks jõudsid suurte laande, kus polnud veel ühegi inimese jalg astunud. Hundikoopa ees leidsid nad vanamoori istumas, kes suures pajas leemekest keetis. Meestel olid kõhud tühjad ja nad palusid vanamoori patta veel mõni kapsapea lisada, et nemadki leemekest saaksid.