"See on lahja Lapu randa,
Kehvaliste kaldakene."

     Laev randus ja mehed asusid  mõnda hingelist otsima. Viimaks jõudsid nad tareni, kus elas Lapu tark Varrak. Kalevipoeg palus tarka endale teejuhiks ja pakkus talle hulganisti hõbedat ja kulda. Lapu tark aga küsis kauba peale veel selle, mis Kalevipojal kodus seina külge on kinnitatud. Kalevipoeg oli pikemalt mõtlemata kaubaga päri. Kuigi Lapu tark hoiatas, et see reis ei vii kuhugi, asuti siiski teele.
      Mitu ööd - päeva sõitis "Lennuk" Varraku juhtimisel põhja poole. Korraga sattus laev neelukohta. Suure vaevaga õnnestus sealt välja pääseda.
     Järgmisena jõuti Sädemetesaarele, kus üks mägi tuld, teine suitsu ja kolmas keeva vett välja ajas.
   Kuigi Kalevipoeg ise soovis saarele minna, otsustati, et see on liiga ohtlik ja saart uurima saadeti Sulevipoeg. Mees sai juba saarele jõudes tulemöllus kõrvetada, otsustas, et siin pole midagi teha, võttis oma piibu peale tuld ja läks laevale tagasi.

Nüüd jõuti maale,

     Mehed käisid sellel imelikul maal ringi ja kedagi leidmata jäid viimaks põõsa alla tukkuma.
     Järgmisel hommikul äratas rännumehi hiigelneitsi, kes oli kapsalehti korjama tulnud. Ta pani mehed põlle sisse ja viis koju. Neiu isa tahtis teada, mis meestega ka tegu ja esitas neile kolm küsimust.
     Kui neiu isa nägi, et tegemist on inimetega, käskis ta piigal mehed tagasi viia. Hiiglaneitsi viiski mehed kapsaaeda ja sealt edasi otse hõbelaevale. Nõnda siis heisati purjed ja sõit jätkus põhja poole.  
     "Lennuk" purjetas jäämägede vahel. Ilm oli kärekülm. Taevas hakkasid vehklema virmalised. Mehed lõid kartma, aga Kalevipoeg vaid naljatas.

Viimaks jõuti jällegi uude randa, kus

Poistel poolelt koera kehad,
Pikad penisabad taga,
Tempudesta tondilaseed,
Näosta nii kui inimesed.