"Kas sa tead, kus on maailma
ots?" küsis järsku Vanemuine minu käest.
"Minu teada sellist kohta polegi. Maakera on ju ümmargune. Aga väiksena arutlesin
selle üle küll, kus see maailm võiks lõppeda."
"Ka Kalevipoeg oli väga uudishimulik ja teadmistejanuline,"lausus vanake
sissejuhatuseks.
"Kord tuli Kalevipojal kange
tahtmine sõita maailma otsa. Ta tahtis näha kohta, kus taevas maaga kokku puutub.
Üks tark kaaren juhtus kuulma, mis nõu Kalevipojal on ja
õpetas:
| "Kus sa silmad sinivetta, Laialisi lainesida, Kae, kas kaldal kõrkijaida Võhumõõku vete ääres; Parem jalg seal põrutagu |
Kange kanda vastu kallast,- Siis saab maa sull`salasuuda, Varjul hoitud väravada Laial lahti tegemaie, Kust saad ilma otsa kätte." |
Kalevipoeg kutsus enda juurde linnaehitaja Olevipoja ja palus sel suurest tammest laev ehitada. Targad aga andsid nõu teha laev terasest ja rauast. Kalevipoeg mõtles selle üle ja otsustas, et laev tuleb valmistada hoopis hõbedast ja tema nimeks saagu "Lennuk". Et virmaliste vehklemine ohtlik ei oleks, lasi ta endale teha kuldse kuue, meeskonnale aga hõbedast, rauast, terasest ja vasest riided. |
 K. Raud. Sõit maailma otsa. Süsi. 1935. |
Siis kutsus Kalevipoeg oma sõbrad
ja kuulsamad targad reisile kaasa. Tüürimehe kohale asus keeletark ja varahommikul
asuski "Lennuk" teele põhja poole.
Kui "Lennuk" oli mõnda aega lainetel sõudnud,
hakkasid soome sortsid merd tormiseks ajama. Laev kõikus lainetel tormis ja tuules üles
- alla seitse ööd - päeva.
Viimaks hakkas vete veerult
Kallas kaugelt kasvamaie,
Kõrgemaksi kerkimaie.
Keeletarka kuulutama:
"Võõras rand mul, vennikesed."