Kalevipoeg heitis puhkama. Sorts
oli jällegi platsis ja köitis kangelase seitsmeks nädalaks unepaeltesse. Ärgates
otsustas Kalevipoeg korrata Peipsi retke, et tuua uued lauad. Tagasi tulles kohtas
ta kolme leemekeetjat, kes tegid Sarviktaadile süüa. Kalevipoeg küsis neilt teed
peremehe juurde. Irvitades juhatasid tahmanäod teeotsa kätte, ise hoiatasid:
Kalevipoeg ei hoolinud hoiatustest, vaid asus põrgu poole teele. Viimaks jõudiski vägimees põrgu ukseni. Ukse tagant oli kuulda vokiratta vurinat ja neidude kurba laulu. Kalevipoeg hakkas vastu laulma. Piigad kuulsid, et üks vapper mees, kes neid Sarviktaadi käest päästa võiks, ukse taga on. Nad hakkasid Kalevipoega õpetama:
Kalevipoeg toimiski nõuande kohaselt ja
pääses nõnda kerge vaevaga sisse. Põrguvanaeit pandi kööki kinni ja noored hakkasid
lustipidu pidama. Teisel päeval tutvustasid piigad Sarviktaadi
elamist. Kalevipoeg lubas põrgupiigad vangistusest päästa. Korraga oli kuulda müdinat
- Sarvik tuli koju. Kalevipoeg otsustas Sarvikuga võidelda ja ta võita. Kasutades
mitmeid võluvahendeid - soovikübarat , imevitsakest, võlujooke, õnnestuski kangelasel
Sarviktaat jalgupidi maasse lüüa. Põrguperemees aga ei lasknud end köidikuisse siduda.
Ta muutus väikeseks suitsevaks siniseks loiguks. Kalevipoeg võttis Sarviku mõõga,
hulga kullakotte ja piigad kaasa ning soovikübara abiga olidki nad varsti maa peal. |