Kui Kalevipoeg viimaks ärkas, nägi ta kohe, et sorts tema mõõga varastanud on. Jäljed viisid Kääpa jõeni. Kalevipoeg silmas oma mõõka ja kutsus teda välja. Mõõk aga vastas, et ta ei taha tulla, sest Kalevipoeg oli temaga soome sepa poja süütut verd valanud.
    Selle peale vastas Kalevipoeg, et las mõõk jääb pealegi jõepõhja lebama. Aga kui see, kes mõõka ise kandnud, jõkke astub, siis lõigaku tal jalad alt. Siin tegi Kalevipoeg saatusliku sõnavea. Ta tahtis ütelda, et raiugu jalad sellel, kes teda sinna, so jõeni kandnud, kuid soome sepa sajatusel läksid tal sõnad segamini.

Tuleb korra tulev - päevil
Parema põlve pidudel
Minuvääriline meesi,
Siisap, mõõka, sõbrakene,
Tõuse laintest tuhinalla,
Veere ise veesta välja
 Vapra käele vaderiksi!
Kui aga juhtub kõndinessa
Jalakanda pistma jõkke,
Kes sind ise kannud;
Siisap, mõõka, sõbrakene,
Murra jalad tal mõlemad!

     Siis võttis kangelane lauakoorma õlale ja asus kodu poole teele. Jällegi olid platsis sortsid. Kalevipojal ei jäänud muud üle, kui hakata neid laudadega vemmeldama. Iga hoobiga aga purunes mõni laud ja varsti hakkasid lauad  otsa saama.

Äkki hüüdis peenike hääl põõsast:


     "Servite, servite,
Kallis Kalevite poega!"

    See oli vast hüva nõu. Kalevipoeg hakkas serviti laudadega vemmeldama ja sortsidel ei jäänud muud üle, kui metsa põgeneda.  
     

Kalevite kange poega
Puhkas pika tüli peale
Vähe aega väsimusta,
Kus ta nõnda küsitelles
Põõsastikku pajatama:		 "Vasta, võõras vennikene,
Piripillil poisikene!
Kes sa oled, kullakene,
Hüva nõu mul avaldanud,
Kui mul kitsik kippus kätte?"

Põõsast vastas siil:

"Mina  ise väike meesi,
Särgikehva siilikene,
Olin nõude nõtkutaja,
Targa sõna toimetaja."

    Kui nüüd Kalevipoeg siili põõsast välja kutsus, vastas siil, et talle unustas vanaisa loomade loomise ajal kasuka selga panemast. Kalevipoeg andis siilile tänutäheks oma kasukahõlmast siilukese kasukaks. Sellest ajast on siilil kena okkaline kasukas.