"Räägiksime nüüd natuke ägedamat juttu ka. Muidu jääbki mulje, et Kalevipoeg peab aina rahupõlve, loobib kive ja ajab tuuslareid taga.
Ma olen kuulnud, et eeposes pidi olema hulgaliselt võitlusstseene sortside ja Sarviku endagagi. Jutusta neist," palusin Vanemuist. Taat oli lahkelt nõus ja alustas:
                                             
      "Ilmast ilma tuli Kalevipojal pidada võitlusi sortsidega ja ka vana Sarviktaadi endaga.
       Näiteks kohtus Kalevipoeg ükskord Kikerpära soos kahe paharetiga, kes omavahel ei suutnud sood jagada. Nad palusid vägimeest õiglust mõistma.   Kalevipoeg jättis õigusemõistmise sõbra Alevipoja ja kannupoisi hooleks. Need petsid aga sood jagades Vetevaimult kavalusega kulda välja ja lõpuks pidi Kalevipoeg Vetevaimu endaga jõudu katsuma. Muidugi näitas ta viimasele koha kätte.
     Kui Kalevipoeg oli Vetevaimult suure hulga kulda kätte saanud, meenus talle Soome sepale antud lubadus võlg kiiresti ära maksta. Ta saatis Alevipoja Soome võlga tasuma ja istus ise maha puhkama ja oma rahva tulevikust mõtlema. Teda tegid ärevaks teated lähenevast vaenlasest. Kuningas otsustas ehitada maale tugevaid linnu kaitsmaks oma rahvast vaenuvägede eest.

Järgmisel päeval asuski Kalevipoeg Peipsi taha teele linnaehitamiseks laudu tooma. Ta sumas läbi Peipsi Venemaale ja sealt raske lauakoormaga tagasi. Tee peal kiusas teda Peipsi soolasorts, kes ennast kogu aeg varjul hoidis. Alles siis, kui Kalevipoeg, väsinud üle Peipsi laudade tassimisest, magama suikus, hiilis sorts ligi ja varastas kangelase mõõga. Mõõk oli aga vaatamata kasutatud salasõnadele sortsi jaoks hiigelraske. Kääpa jõest üle minnes kukkuski mõõk vette ja vajus põhja. Ei saanud sorts enam mõõka kätte.

K.Raud. Kalevipoeg lauakoormaga. Pliiats. 1915(?).