"Kalevipoeg oli ju Eesti rahva kuningas. Jutusta, kuidas see kuningaks saamise lugu oli," palusin vanakest. "Ah, et kuidas ta kuningaks sai? See asi läks nii, nagu vana Kalev oli enne surma soovinud. Aga räägin vast kõigest  järjekorras.

         Kalevipoeg asus Soomest koduteele. Mereranda jõudes istus ta tuuslari paati ja hakkas sõudma. Saare juures kuulis ta lainetest  saarepiiga nukrat laulu. See tegi ta kurvaks.
Miks?   ................................................................................................................
...........................................................................................................................
...........................................................................................................................
     Järgmiseks hommikuks jõudis kangelane Viru randa. Iru mäel hoiatas kivist emake poega ettevaatlikusele, sest  verevõlg tahab alati tasumist.
     Kui Kalevipoeg koju jõudis, otsustasid vennad omavahel liisku visata. Lõpuks pidi selguma, kes saab kuningaks.
     Järgmisel hommikul asuti teele, et leida liisuheitmiseks sobiv paik. Kolmandal päeval see leitigi - ilus järv.
Järve nimi  oli ...................................................................................
See järv asub praegugi ...................................................................

Kõigepealt viskas oma kivi lendu kõige vanem vend. Kivi lendas päris vastaskalda lähedal vette.      Keskmise venna kivi lendas pisut kaugemale - vee ja kuiva maa piirile.        Nüüd oli noorema venna käes liisuheitmise kord. Ei see kivi pillutanud pilvi ega varjutanud valgust. Kivi veeres vuhisedes, Lendas üle laia järve, Teise poole kalda peale, Kukkus mõõdu määramisel Maha kuiva piiridelle.

R. Buddel. Kalevipoeg kivi viskamas.     Kips. 1956

     Kivid olid lennutatud ja koos mindi vaatama, kelle kivi on kõige kaugemale maandunud.