Kes on kangelane?

                                  
       Minuga juhtus umbes aasta tagasi üks kummaline lugu.
Olen sellele pikalt mõelnud ja sõpradega arutanud, kas see kõik juhtus  ilmsi või unes. Aga otsustage ise.  Jutustan algusest peale nii, nagu mina seda päeva mäletan.

     Oli ilus talvepäev. Suusatamiseks oli lund veel vähevõitu. Uisutamisest ei maksnud unistadagi.
     Otsustasin sõita linnast välja ja lihtsalt metsas jalutada.
     Metsas oli vaikne. Eemal toksis rähn. Orav krõbistas kõrgel kuusetipus.
Kõndisin ja kõndisin. Jõudsin vanade kaitsekraavide juurde. Mõte liikus sõjaaegadele ja inimestele, kes pidid siin vaikses metsatukas oma kodu kaitsma või vaenlast ründama. Kummal poolel oli õigus? Kellele peaksime laulma ülistuslaulu, keda häbistama? Need olid rasked ja keerulised mõtted. Lõpuks jõudsin välja küsimuseni KES ON KANGELASED?

     Meenus üks ammu loetud intervjuu Jaan Isotammega, milles viimane arvab kangelastest järgmist:

     Sõna kangelane on halb tõlkelaen vene keelest - geroi - , mis tähendab nii kangelast kui ka tegelast. Vene sõna geroi on omakorda laen ladina keelest sõnast heros.  Kui on tegemist negatiivse ehk halva kangelasega, siis kutsutakse teda tegelaseks.

     Eesti keeles on olemas veel lörtsimata sõna - sangar. SANGAR see on  inimene, kes teeb midagi, mida paljud teised tahaksid teha, kuid ei julge.

    Sangari vastandiks on iidol, so inimene, kellega nullistunud massiinimene end alateadlikult samastada ihkab (filmitähed, muusikud, sportlased).

     On olemas kahte liiki sangareid :
1. Inimesed, keda püütakse selleks teha;
2. Inimesed, kes seda on (näiteks  Kuperjanov).

     Tehtud kangelaslikkus võib muutuda ka naeruväärseks (näiteks Tsapajev). Tekivad anekdoodid. Anekdoot on folkloor, mille süzee võib olla vana, aga tegelased vahelduvad. Rahvas näitab anekdoodiga oma suhtumist.

    Praegusel ajal on tekkinud mulje, et kangelane on see, kes oskab võtta, st. röövel. Kõik kiruvad sellist inimest, aga salaja imetlevad.
     Asjade mõõdupuu - raha.