VABRIKUTONT ( 2.osa )

1. Loe vaikselt teksti ja pane tähele, missuguseid võrdlusi kirjanik veel kasutab. Jooni need alla!

    Kojamees teadis niisugusest tondist ühte juttugi. Kui tema kreiskoolis käis, siis oli koolihärra rääkinud, et vanal ajal olnud ka niisugune tont, tuhat pead ja tuhat silma. Igal õhtul ajanud enese kaldast üles, pea püsti, ja hakanud silmi pilgutama. Aga üks pea olnud suur kui põletusahi. Ja kui keegi ligi läinud, siis ajanud punase keele suust välja ja limpsanud mehe suhu. Keegi ei ole tohtinud sinna ligi minna. Ja kui mõni oligi nii kange mees, et torkis  temal ühe silma peast välja, siis tulnud kohe  kaks uut asemele. See on olnud ikka pagana kange tont. Aga kere on olnud nagu ussil, pikk ja külm, ja kaelad on läinud kaela otsast laiali, justkui ilmatu suured puuoksad. Siis on neid kaelu liigutanud sedasi edasi - tagasi, nagu oleks õrritanud kedagi. No siis tulnud üks kange mees, teinud tule üles, pannud suure palgi tulle, justkui see pisem korsten lemmerei taga. Põletanud selle palgi otsa söele ja sots! -- tondile silma. Kus siis hakanud tont vingerdama ja kiunuma, mis kole. Aga mees pole väljagi teinud, torkinud tuletukiga kõik silmad välja, nii et kärsahais aga taga. Siis saanudki tont otsa. Aga see olnud ka kange mees, nii pikk nagu põletusahju korste. Nüüd enam niisukesi mehi ei ole.
    Siis meie küsisime kojamehe käest: " Ah sa siis arvad, et vabriku vahel on ikka päriselt see madutont, et tuleb aga kalda alt välja ja hakkab silmi pilgutama? "
    Kojamees ütleb : " Kes teab, kes teab? "
    Siis meie küsime jälle: " Aga keegi ei näe. Seal on küll postid ja tuled on postide otsas. Või on ehk kohe niisuke, et ei näita ennast."
" Ei näita jah. Kus ta siis näitab? Aga vahel näitab ka. Kui siit Salumäelt vaatad, siis vahel näitab. Mina olen siit näinud, keerutab aga oma keret vabriku vahel ja sahistab tasa justkui uss põõsas. Aga iga kord ei näita . "
 Nüüd oli meil hirm veel suurem. " Küll see on ikka kole, kas ta siia ka tuleb?  Ei tohi enam Salumäel käiagi."
    " Kole küll, aga ega ta siia küll tule, eks temalgi ole omad piirid, kus käia võib, kus ei või. Kole küll, jah. "
    Siis veel kojamees rääkis, et maailmas on palju asju, mida meie ei tea ega näe. Kui tema kreiskoolis käinud, siis on seal olnud küll  üks tark koolihärra, kes kõik jutud ja asjad ära teadnud, aga pärast öelnud isegi, et tema ei tea veel pooli asjugi, et maailmas on palju asju, mida keegi ei tea ega näe.
    Iga kord kui kojamees meile neid tondilugusid rääkis, tuli niisuke hirm südamesse, et näris kohe. Aga vahel oli kohe hea, et niisuke hirm südant närib. Päeval kadus ära, päeval ei olnud kedagi. Aga kui õhtu tuli, siis läksime jälle Salumäele tagasi tulesid vaatama ja seda hirmu ootama.

2. Leia  igale võrdlusele sobiv jätk teisest tulbast

3. Õpi pala jutustama. Kasuta jutustuses võimalikult palju võrdlusi, need muudavad su jutustuse põnevamaks.