VABRIKUTONT ( 1. osa)    
     J. Parijõgi

    Igal õhtul, kui pimedaks läks, lõid vabrikutuled põlema. Need tuled ei paistnud üle Salumäe meie külasse, aga kuma paistis küll. Taevaalune punetas ja lõkendas, justkui oleks Salumäe taga suur tulekahju. See kuma paistis veel kaugemale kui meie külasse, ikka mitme versta taha. Kui me käisime mineval sügisel Kalmu tädil võõrsil, siis paistis see kuma nende õuegi. Taevaalune oli valge, justkui hakkaks sealt uus, teab kui suur päike tõusma.
    Aga kõige toredam oli neid tulesid Salumäelt vahtida. Siis on nagu tuhat tondi silma, et araverelisel tuleb kohe hirm peale. Mis veel araverelisel -- minulgi tuleb hirm peale. Põletusahju suust lööb vahel pikk leek välja, see on nagu tondi keel. Limpsab paar korda ümber ahjusuu, siis tõmbab jälle suhu tagasi. Aga mehed selle põletusahju suu ees on siis nagu sipelgad või mustad täpid; mõnikord jälle liiguvad just kui mustad varjud. Ja pagan teab, need tuled nagu elaksid, vahel vaatad, vaatad ja näe -- pilgutavad sulle silmi. Kui seal Salumäel istud ja tulesid vahid, siis on nii vaikne, aga päeval kuuldub kõik kära ja müra Salumäele. Ja imelik küll: hunt lõksutab kive süüa ikka krauhh - krauhh, lemmerei undab -- aga hääled tulevad justkui maa alt. Mõnikord kukub põletusahju ees mehe käest raudlatt maha, ja siis läheb kaua aega mööda, enne kui Salumäel kuuled, et tegi prauhh!
    Meie käisime Sule Augustiga ühtepuhku Salumäel neid tulesid vahtimas. Läksime juba aegsasti sinna, istusime pajupõõsa alla maha ja hakkasime ootama. Kõige enne lõid kontori tuled põlema, siis veskis ja lemmereis ja siis hakkas tulema igalt poolt, ikka vilks ja vilks. Põletusahjudes on päevalgi tuli ja tuleleek nilpsab ka päeval ahjusuust välja, aga see ei paista kuhugi. Kui aga õhtu tuleb, siis vaata, et nilpsab mõne mehe ahju suu eest suhu. Ega seal põletusahju juures olegi naljaasi tööd teha, seal üle kümne aasta kopsud vastu ei pea.
    Mõnikord tuli ka poissmeeste kasarmu kojamees Salumäele tulesid vahtima ja meiega juttu rääkima.  Ka tema armastas tulesid vahtida. Kui ta selge oli, et purjus ei olnud, ega ta siis palju juttu armastanud rääkida, siis oli kurb ja istus niisama. Aga mõnikord oli viinapudel kaasas ja paras vint peas, siis rääkis meile kõiksuguseid jutte ja lugusid.
    Vahel tema arvas, et seal ei olegi vabriku tuled, et need on tondi silmad. Et igal õhtul ajab üles Melka kaldast üks tuhande peaga tont, hiilib vabriku vahele, ajab kaela püsti ja hakkab silmi pilgutama. Aga inimesed ei teagi, et see on tont, arvavad, et on vabriku tuled. Sest kuidas need tuled muidu nii tigedalt vilguvad. Ja kui hommik hakkab koitma, siis roomab see tont jälle Melka kalda alla jõkke tagasi. Ja keegi inimene ei tea, et tont vabrikus käis, tema üksi teab.
    Kui kojamees seda juttu rääkis, siis meil käisid hirmujudinad üle selja ja kui siis vabriku poole vaatasime, siis oli nagu tõepoolest seal kuuride vahel, lemmerei taga, tondi keha näha, kuidas keerutas sahinal ja hiilis edasi - tagasi.
    Seda tonti ei saa keegi tappa ka : torgid ühe silma peast -- tuleb kaks tagasi. No kui just nii pikk  mees oleks, nagu põletusahju korsten, see saaks küll. Aga tuletukiga peaks silmad välja pistma -- muidu ei saaks.

1. Kas ka jutustuse minakangelane asetab ennast aravereliste hulka? Leia tekstist lause, mis sinu vastust kinnitab?
2. Kirjanik on selles jutustuses kasutanud palju võrdlusi. Leia tekstist, mida J. Parijõgi järgnevalt võrdleb? Kirjuta võrdlused vihikusse.
nagu tuhat tondi silma; tondi punane keel; nagu sipelgad või mustad varjud; nagu paks nõid; nagu põletusahju korsten.