LISA

Magnetitest ja staatilisest elektrist.

     Nii elekter kui ka magnetism avastati  juhuslikult. Algul ei paistnud neil midagi ühist olevat, kuid ajapikku nende uurimisteed põimusid ning tänapäeval ei saa kumbagi ilmingut vaadelda teineteisest lahusolevana. Neid võib vaadelda kui ühe nähtuse eri ilminguid. 

     Magnetism on tuntud vähemasti 5. sajandist e.Kr.
     Mõned kivid, mida leiti Türgis Magnesia (nüüd Manissa) linna ümbruses, orienteerusid nööri otsa riputatult alati ühes suunas. Kes selle omaduse avastas ja kuidas, et tea keegi, kuid igatahes oli ta terane inimene. Magnetismi uurimine arenes aeglaselt, sest tolle aja teadlased suhtusid katsetesse põlglikult.  

     Meremehed kasutasid magnetmaaki suunanäitajana, kuid nad kirjutasid magneti omadused millegi üleloomuliku arvele.
     1269. a   kirjutas teadlane Peregrini oma avastuse kohta, et magnetil on kaks kohta, kus "magnetiline omadus" on eriti suur (praegu nimetame neid poolusteks), ja et üks neist näitab põhja, teine lõunasse. 
     Peregrini tegi kindlaks, et magnetite samanimelised poolused tõukuvad ja erinimelised tõmbuvad. Sellega oli Peregrini avastanud magnetismi põhifaktid.
     Järgmine põhjalik töö magnetismist ilmus aastal 1600. 

     Gilberti raamatus "Magnetist" räägitakse katsest, millega ta tõestas, et ka Maa on hiiglaslik magnet. Teadlane valmistas magnetmaagist kera ja jälgis, kuidas mõjutab see kera kompassinõela. Nõel käitus kera läheduses samamoodi nagu käitunuks kompassinõel Maa läheduses.     
     Merevaigu elektrilisi omadusi tunti kahtlemata varem, kui avastati magnetmaak. Näiteks võis mõni karjus märgata, kuidas villatükid kleepuvad merevaigust helmeste külge.
Kuid elektrinähtuste uurimine kulges aeglaselt, sest neid nähtusi ei osatud praktiliselt kasutada ja need olid väga lühiajalised. 
     Ka elektrinähtuste uurimisele pani aluse teadlane Gilbert. Ta püüdis kindlaks teha, millised ained sarnanevad oma elektriliste omaduste poolest merevaiguga, millised mitte.
     Merevaiguga sarnanevaid ained nimetas Gilbert elektrikuteks.

     Kulus ligi sajand, kui elektrinähtuste uurimisel tuli järgmine avastus.
     Teadlane Dufay ütles välja mõtte, et elektrinähtusi saaks seletada, kui oletada, et on olemas kahte liiki elektrit: klaasi (positiivne) elekter ja vaigu (negatiivne) elekter.
     Teadlane koostas nimistu, kus luges üles kõik talle teada olevad ained, mis võimaldasid neid elektriliike saada.
     Dufay avastas ka , et eri liiki elektrid tõmbuvad, üht liiki elektrid aga tõukuvad. Sellega oli algus pandud elektriõpetusele.