|
MÄSS (1. osa)
lühendatult Dagmar Normeti lasteromaanist " Lõvi ja lohe" " Laseme jalga! " ütles Tommi . " Ja kuhu sa mõtled minna? " küsis Eerik rõhutatud huviga. " Tahan koju ! " " Muidugi. Hakkame astuma! " nõustus Eerik. " Tahan koju! " " Muidugi. Hakkame astuma! " nõustus Eerik. " Küsimus on ainult, millisest uksest? " " Tahan koju! Tahan tagasi oma aega! " " Tagasi oma aega? " kordas Eerik mõtlikult. " Antud juhul oleks vist küll sobilikum öelda " edasi oma aega! " " "Kuidas -- edasi? " ei taibanud Tommi. " Meie kodusajand on ju alles tulemata. Meie aeg algab ju alles neljasaja kuuekümne aasta pärast. " Tommi vaatas oma sõbrale vapustatult otsa. " Kohutav! " sosistas ta viimaks. " Sulle tundub see nii, " arutles Eerik, " aga need inimesed siin on oma eluga rahul. " Tommi läks uuesti ägedaks." Sest nad ei ole muud näinud! Nad ei oska midagi tahta!" " Tahta mida? " küsis Eerik. " Kas soome jäätist ja nätsu? Või makki ja videod? Kas need teevad õnnelikuks? " " Aga mõtle ikkagi, Tommi, kui põnev, " püüdis Eerik sõbratari rahustada. " Saad oma silmadega keskaega näha..." Tommi aga hakkas hoopis märatsema: " Telefoni ei ole! Kino ei ole! Autosid ka ei ole! Elektrit ei ole. Telekat ei ole! Mitte midagi ei ole! " "Noh, midagi ikka on..." poetas Eerik arglikult vahele. " Transistor vaikib! Midagi ei ole! " "Stopp! " hüüdis Eerik rõõmsalt. " Nüüd ma tean. Tule, lähme mõneks minutiks oma aega tagasi! " "Mismoodi? " imestas Tommi. " Kohe kuuled! "ütles Eerik. Ta läks eeskoja seina juurde, kus seisis suur vasknõu. Selle vasknõu tagant tõi poiss nende magnetoola välja. " Meie makk! " hüüdis Tommi üllatunult. Selle olemasolu oli ta kummalisel kombel hoopis unustanud. " Ma peitsin ta siia, " jätkas Eerik. " Praegu pole pere kodus. Leeno ja Juku magavad. Keegi meid ei sega Nii et -- läheb lahti! " Eerik vajutas pilli klahvile. Kostis sama rütmikas laul, mis kõlas ühel uskumatult kaugel hommikul ühes vanalinnas hoovis, mida lapsed hansapäevade ootel korrastasid. Sama lugu! Tommi tardus hetkeks. Siis lasi ta tuttaval rütmil ennast kaasa kiskuda. Kustuv koldekuma heitis punakat helki tüdruku lühikesele valgele alusseelikule. Ta nägu õhetas, silmad säravad. Eerik jälgis imetledes oma tantsivat sõbratari, kuni ei suutnud ka ise enam paigal püsida. Nad tantsisid ennastunustavalt, meeletult. Nad olid jälle omas ajas. Nad olid jälle õnnelikud! Avalda oma arvamust! Mis on selle jutu peamõte? |