ILMAENNUSTUS    
            H. Jõgisalu

    Ilmaennustamine oli vanasti niisama tarvilik kui praegusel ajal. Ainult et ei olnud raadiot ega telerit, kust öeldakse päeva jooksul mitmel korral ilmateateid; ajalehte enamasti ka ei käinud, et sellest ilmaennustust lugeda. Igamees pidi ise oskama ilma ette arvata. Ja arvas ka -- mitmesuguste märkide järgi.
    Ilmamärke nägi nii väljas kui ka majas sees. Märke oli põlvest põlve tähele pandud ja nende tähendust suust suhu edasi antud ning oli harv juhus, kui need valetasid ja ennustus viltu läks.
    Kui, ütleme, kukk laulis õhtul -- tähendas, et tuleb teist ilma; pääsukesed lendasid madalalt -- head ilma loota ei olnud; toas hammustasid kärbsed valusasti -- pöördus vihmale. Vihma võis ka siis oodata, kui kivipõrand iseenesest märjaks tõmbus. Tahma põlemine paja põhja all -- tõstsid paja tulelt ja tahmane põhjaalune hõõgus- tähendas, et läheb külmale. Ilmaennustuseks oli veel teisigi tähelepanekuid: tiivuliste sipelgate lend või balsamiinilillede õiekannude külge veetilga tekkimine, hommikune kaste mahalangemine või ülestõusmine -- igal asjal ikka oma tähendus.
    Ka unenägude järgi nägi ilma ette: said unes kokku mõne ammusurnud omaksega-- oli sadu tulemas, kui nägid unes tuld või tulekahju, oli see kindel külmamärk.
    Aga ükskord oli Kohtrust Sepa Juhan läbi une ilma ennustanud ja sellest suur kahju tulnud
    Ühel küünlakuu päeval sepistanud Juhan poja Madisega sepapajas hobustele taliraudu. Madis oli päeva otsa lõõtsavibu tõmmanud ja valju ääsituld üles lõõtsunud, vana ise alasil rauda tagunud, nii et pada olnud laialikargavaid sädemeid täis. Alles siis, kui pime käes, visanud Juhan haamri nurka ja poiss võinud lõõtsa seisma jätta.
    Pärast õhtust söömaaega oli Juhan kohe sängi heitnud ja magusasti norskama hakanud, Madis jäänud laua äärde lambi valgel jahiriistu kokku seadima. Märganud siis äkki, et aknatagune õues punab, läheb järjest valgemaks. Vaadanud: sepapaja kohal kuma ja räästa alt käivad tulekeeled välja! Hüpanud isa sängi juurde ning hüüdnud:
    " Taat! Taat ae! Pada põleb! "
    " Mmhh! No- noh! Külmale läheb, " mühatanud Juhan ja tõmmanud end kasukahõlma alla konksu.
    Madis jooksnud selle jutu peale kojauksele vaatama, tulnud aga veel rutemini tagasi isa üles raputama:
 " Taat, kuule! Tõuse ometi! Pajal põle enam katust ollagi, paljas alasi kükitab paku otsas nagu jänes! "
    " Ah- ah! Kolm nädalat kõva külma, muud kedagi! " maigutanud Juhan ja nohisenud edasi.
    Hommikuks olnud ilm tõesti krõpskülm, aga sepapajast pole muud järel olnud kui mustav ääsiauk ja tahmane alasi söeks põlenud paku peal.

    1. Millistest märkidest sai vanasti inimene  aru,
a. et ilm läheb külmale?
b. et sadu on oodata?                          
    2. Avalda oma arvamust! Miks taat ei ärganud, kui Madis teda püüdis äratada?
    3. Millises kuus toimub loo tegevus?
    4. Leia loost üks arhaism ja üksmetafoor!