Siit leiad ühe lustaka loo, mida on hea osalistega lugeda. Tekst muutub arusaadavaks siis, kui esitaja loeb oma osa ilmekalt.
    Ilmeka lugemise juures mängivad kaasa hääl ja nägu. Oma häälele saad sa anda palju varjundeid: kurba, rõõmsat, käskivat ja keelavat, imestavat ja lihtsalt jutustavat. Enne aga pead tekstiga tutvuma, et tabada loetu mõtet.

 
 

                KOONUKÕRVE METSAVAHT  (1. osa)  
                                                       Heljo Mänd

 

   Kui veel mõisa metsavahid meie maal ei kärkinud,
    olla mesikäpad ise metsasihte märkinud,
    valvanud, et noori võrseid asjatult ei näksita
    ega mahlajooksu ajal kasekoort ei täksita.

    Tollal juhtuski see lugu Koonukõrve rabamail,
    siis ka pikk-kõrv karistuseks lühikese saba sai.

    Ühel päeval vanapätsu laanes ringi jalutas,
    läheneva talve pärast oma südant valutas:
    tareseinad sammaldega oleks vaja toppida,
    kaerad tuua ulualla, pohlad ära noppida.

    Marjamaale seadis sammud muistne metsa peremees,
    vakast korvi turjal kandis, teine käpa otsas veel.

    Äkki nägi: jänes loigam, pohlapeenral pikutas,
    hing läks karul täis ja teda kõrvust sikutas.
    " Oh sa laiskvorst, päevavaras, oh sa lorukapukas! "
    põrkis karu vihaselt ja jänest veel kord raputas.

    " Kuidas ma siin higistasin, rohisin ja tegin tööd.
    kas sa, kõõrdsilm, tulid appi, et nüüd lagastad ja sööd? "

    Pärast tuuseldamist hakkas manitsusi jagama,
    jänes kuulas, kõrvad lontis, ja siis pistis plagama.
    Sinka - vonka kodu poole jooksis raba kaudu ta,
    muhke tohterdades hakkas kättemaksu hauduma.

 

1. Kuidas on luuletuses öeldud karu kohta?
2. Kuidas on kutsutud jänest?
3. Kuidas nimetati sellist sõnakunsti võtet, kus üht sõna asendatakse teisega sarnasuse alusel? .................................... .
4.Ümbritse sõnad, kus esineb pikk täishäälik, sinise joonega. Ülipika täishääliku puhul kasuta pruuni pliiatsit.