1. I või J Ükste...sega suhtlemine ning läb...käimine on üks inimese esmava...adusi. Pidevalt ta...ume, mis meie läheduses to...mub ning kus me oleme. Silmadega näeme meid ümbritsevat, kõrvadega kuuleme me...eni kostva...d helisid, nahaga kompame mitmesuguseid esemeid. Nina ha...stab meieni lev...vaid lõhnu, suu tunneb maitsest. Enda ümber toimuvat ...älgime ...gal hetkel, teeme sellest va...al...kke ...äreldusi ning võtame vastu otsuse...d, ku...das edasi kä...tuda. Mitte ükski meist pole tark sünd...des, vaid targaks õpitakse.
2. Lisa h, kuhu vaja. Tavaliselt me ei mõtlegi sellele, et kogume oma elutegevusega INFOT. Info juured ulatuvad ...allidesse ...ämarustesse. ...ürgseimaks info ...edastusvormiks võib pidada loomade ...äälitsusi. Nende ...äälitsuste ...ulk on küll suhteliselt piiratud, kuid ...arvatakse, et just neist kujuneski ...ajapikku välja ...inimese KÕNE. Inimese kui mõistusega ...olendi ...ilmumiseks loetakse ...etke, mil tekkis oskus kasutada ning valmistada ...algelisi tööriistu. See juhtus viiskümmend kuni sada tuhat aastat tagasi. Kuni selle ajani piisas ...omavaheliseks suhtluseks hulgast ...erinevaist ...äälitsusist, nüüd vajas inimene juba rohkemat.
3. Jaota tekst lauseteks. KEELE tekkimine
võimaldas mõningal määral koguda ja edastada infot kui üks inimene oli oma elu
jooksul midagi kogenud ning mällu talletanud, sai ta seda edastada teistele aga inimajul
on üks halb omadus -- omandatu kipub ajapikku ununema või moonutuma selle puuduse
korvamiseks hakati olulisemaid teadmisi ehk infot üles märkima tekkis KIRI esialgu
püüti esemeid, nähtusi ning nende omadusi joonistada võimaluse piires üles nii, nagu
nad tegelikkuses välja nägid
Valdo Praust " Infoühiskonna aabits" |