Mõistatusi ja muistendeid vähist.
| Seitse paari härgi, aga kõik künnavad tagaspidi? Saksa rätsep, kahed käärid? Rätsep jões, käärid käes? Liha all, luu peal? Elusalt must, surnult punane? Must murakas, punane purakas? Punane lina ja viis paari haake, arvuta kokku – saab üks praad? Olen imeline mees, luud mul pääl ja liha sees, eluase ikka vees? Mustlik-sustlik, surelik-elalik, punalik-pärlik ja ilmaski verd ei ole? |
|
Härküla jões ennemalt oli palju vähke. Mõis nõudis, et iga vaim (jalainimene) peab öösel püüdma mõesale 100 vähki. Üks saarlane-kraavikaevaja nõudis toobi viina, et küll ma teilt selle orjuse kaotan. Võtnud ühe vähi kinni, sidund sellele vitsakimbu selga ja lasknud jõkke tagasi. Vähk läind vitsakimbuga Pirgu tammini. Sellest ajast vähid kadusid Härküla jõest. Pirgu tammist ülevalpool on neid küll, kuid siin ei ole ühtegi. Vaimud said nõnda vaevast lahti.
(Juuru, 1929)
Vähk olnud enne ilus suur loom, nii ilus ja suur nagu lammas. Kord taevaisa käind maa peal loomi vaatamas, pole vähki kohe näinud,
küsinud siis: "Kus vana vend vähk on?"
Vähk vastand nii ninatargalt: "Kas sul on silmad persses, et sa ei näe?"
Selle peale kohe vähk muutunud väikseks inetuks loomaks ja hakand tagaspidi taganema, taganenud nii kaua kui läinud jõkke, ja ta silmad jäidki
tahaotsa.
(Märjamaa, 1936)
Vähk hakanud haviga jõudu katsuma. Võtnud havi hännast kinni ja kiskunud teda tagaspidi, havi aga kiskunud ikka edespidi. Suurest tagaspidi sikutamisest jäigi vähk niimoodi käima.
(Häädemeeste, 1939)
|
|