Ööbik ja lilled
              A. H. Tammsaare

Ilusal kevadel laulis koplis ööbik. Samal kevadel hakkasid seal ka lilled õitsema. Ja kui ööbik neid ilusaid lilli nägi, mõtles ta:
“Nad õitsevad ainult sellepärast nõnda ilusasti, et mina laulan”
Ja ööbik laulis veel ilusamini. Aga lilled, kes ööbiku laulu kuulsid, mõtlesid:
“Ta laulab ju ainult sellepärast nõnda ilusasti, et meie õitseme.”
Ja nad õitsesid veel ilusamini.

Millise mõtte on autor peitnud siia jutukesse? Püüa see sõnastada.
Selles lühipalas on autor kasutanud isikustamist - s.o. mingitele nähtustele, elututele asjadele jms inimlike omaduste omistamist. Tuleb sul meelde mõni muinasjutt, kus on kasutatud isikustamist (nt loomad räägivad inimkeeli)?

Vasikaid ajamas
         Harri Jõgisalu

Ühel õhtupoolikul läksid Sass ja Jass noorkarja lauda juurde. Talitaja valmistus vasikaid koju laskma: puistas turvast asemetele, et oleks kuiv ja pehme, täitis joogikünad puhta veega ning raputas lõssitõrde jahu. Poisid olid igal pool abiks. Siis palus talitaja:
“Olge head mehed, minge hüüdke vasikad koju!”
“Kohe!” oli Sass valmis minema.
“Mina tulen ka!” ütles Jass. Ja läksidki karjatänavale. Koppel oli samas lähedal. “Aga kuidas vasikaid hüüda?” küsis Sass.
“Vitsaga muidugi,” arvas Jass. “Lähme lõikame lepikust!”
Sass oli nõus, et vitsaga, ja mindigi leppi lõikama. Jass sai väärt väädi. Sassil polnud viletsam vemmal. Jass viskas väädi õlale. Sass vibutas vemmalt pea kohal. Vasikad uudistasid poisse, rohkem põrnitsesid vemblaid.
“Noh! Läki ära koju!” hüüdis Sass.
“Koju!” kinnitas Jass ja tõmbas niuhti! vitsaga läbi õhu. Paar vähemat värssi keerasid nina karja poole ja sörkisid eemale.
“Nonoh, kuhu te lähete, kas te ei kuule, et koju aetakse!” kurjustas Sass ja andis ühele mullikale sapsu koodi pihta. Kohe oli sellel minek sees, ainult mitte kodu, vaid metsa poole. Jass katsus ette lipata, aga kus sa sellega! Vasikal neli jalga all, poisil ainult kaks ja kas kaks siis nelja vastu saab! Niisama hea kui tühja tuult taga ajada.
“Küll on häda niisuguste rumalate loomadega!” hingeldas Jass.
“Vanade lehmadega on naljaasi!” lõõtsutas Sass. Ja võidujooks käis edasi. Talitaja - tädi tuli karjaaeda vaatama, kuhu vasikad nii kauaks jäävad, ja ei jõudnud ära imestada, kui nägi, missugune jaht koplis käis.
“Mis imet seal tehakse!” mõtles ta ning ruttas kopliväravale. 
“Vissi, vissi, vissi! Tulge piima jooma!” hüüdis ta vasikaid. 
Oli see vast võlusõna: vasikad jäid poole sammu pealt seisma. Lõid jalad harki, vaatasid tagasi ja nagu ühest pasunast puhusid valju “Amöö!” Tõstsid siis sabad selga, lõid eest ja takka üles ning pistsid kodu poole. Ei kartnud nad enam Sassi ega Jassi, ei vitsa ega vääti.
Vasikad olid laudas ja jõid piima, kui ajajad järele jõudsid. 
“Küll on karjased, vehivad malakaga!” pahandas talitaja. “Vaata, kui võtan ka vitsa, kas te siis veel lauda juurde tulete?”
“Ega me teadnud, et nad jutust aru saavad!” vabandas Jass ja viskas vembla käest. Oma väädi saatis aia taha ka Jass.