Isamaa suvi
        Tiia Toomet

Oli aasta tuhat üheksasada kaheksakümmend kaheksa. 
Oli kummaline aeg. Miski liigutas end kusagil sügavuses, kevaderahutus, aga ka veel midagi muud. Teisel veebruaril, Tartu rahu kuuekümne kaheksandal aastapäeval blokeeriti Tartus Vanemuise tänav busside ja miilitsaahelikega, inimesed nägid esimest korda enda vastas kumminuiasid, kaitsekilpe, verekoeri. Sellest räägiti palju ja ennustati mitmeti, aga aprillis, muinsuskaitse päevade ajal, olid Tartus erakordselt leebed kevadilmad. Linn oli rahvast täis, palju oli tuttavaid, aeti juttu, arutati päevasündmusi, vaadati vanu kroonikafilme, mälestati purustatud ausambaid, ehitisi, inimelusid. Õhtuhämaruses läks ülikooli peahoone eest liikvele tõrvikurongkäik, meeleolu oli rõõmus ja ülev, lauldi, hõigati loosungeid, rongkäigu peas lehvisid lipud; sinine, must ja valge - eraldi veel. Endise EÜSi maja ees peeti esimesed avalikud isamaakõned üle mitme aasta. 
See juhtus sealsamas, kõigi silmade all. Miski murdumatuks arvatu murdus. Sõnad pääsesid korraga vabaks ja sööstsid kõrgele õhtutaevasse. Uhked ja julged, liuglesid nad inimeste peade kohal, moodustasid kaelamurdvaid kombinatsioone, kõditasid südant ja erutasid meeli. Oli kuulda, kuidas veenired rentslis hakkasid solisema, rohulibled sirutasid end sahinal sulavas mullas, pungad paisusid ragisedes ja läbi kõigi ja kõige voogas kevade joovastavalt magus lõhn.
“Jätke tänane õhtu meelde, see läheb kord ajalukku,” ütles mu mees lastele, kui me üle pimeda Toome koju läksime.
Järgmisel päeval, Raadil, Eesti Rahva Muuseumi varemete juures, oli ilm veel soojem. Mu Tallinna tuttav oli pluusiväel, kasukas käevangus. Kaks sõdurit tulid varemete poolt, aga rahvahulka nähes keerasid põõsastesse. Küllap neile oli antud käsk mitte sekkuda. Endise muuseumihoone ees tõstsid noored mehed üles sinimustvalge kanga. See oli esimene suur Eesti lipp, mida avalikult nägin. Väikesi lipukesi oli siin - seal olnud juba varem. Lipp oli vana ja auklik, sinine peaaegu halliks pleekinud. Ilmselt oli teda kõik need aastad kusagil peidikus hoitud. 
Kõik viitas sellele, et tuleb ebatavaline suvi. Kevadine joovastus ei läinudki üle, vaid süvenes üha. Töökohtades, poodides ja naiste juuksurisalongides keerati raadiod uudistesaate ajal valjemini mängima. Kõikjal loodi seltse, ühinguid, ühendusi, kuulutati välja korjandusi, koguti allkirju. Igaüks astus liikmeks, annetas, kirjutas alla. Üle terve Eestimaa kaevati maa seest ja tõmmati tiigipõhjadest välja Vabadussõja mälestussammaste tükke, agaramad hakkasid neid juba kokku panema.

Mai lõpul Tartu muusikapäevadel lauldi Tähtvere lava pealt esimest korda Alo Mattiiseni isamaalaule. Need tunti silmapilkselt ära, haarati lennult, hakati kaasa laulma. Lava ees trügivas noortesummas lehvis mitu suurt sinimustvalget lippu, esimesed read ühendasid käed ja õõtsutasid end muusika rütmis. Tartu Levimuusikapäevad 14. mai 1988

1. Mis aastast on pärit see mälestuskild? 2. Milline aastaaeg oli vaatluse all? 3. Otsi tekstist üles kohad, kus kirjeldatakse ärkavat loodust. 4. Loe veel kord tähelepanelikult läbi lõik, mis algab sõnadega  See juhtus sealsamas...  Millega on kirjanik looduse tärkamist võrrelnud? 3. Milliseid rahvaüritusi mainitakse katkendis? 4. Mida tead sina sellest ajajärgust Eestimaa ajaloos? Kas sinu vanematel on sellest ajast meeles mingi huvitav seik? Uuri ja jutusta teistelegi. 5. Tead sa veel nimetada mõnda mälestusteraamatut?