Albikära Ants
Johann Voldemar Jannsen

Albikära Ants tuli oma poja Antsuga laadalt, kus ta oli endale uue hobuse ostnud. Kahe Antsu peale oli üksainus hobune, ja ja sellelgi polnud vankrit taga, vaid isa ja poeg pidid kordamööda ratsa sõitma. Esmalt lippas poeg jalgsi vankri kõrval, pärast astus isa maha ja poeg asus hobuse selga.
Kui väike Ants oli natuke maad sõitnud, tuli neile mitu külameest vastu.
“Niisugusele oleks vitsu vaja!” hurjutasid külamehed. “Oma vana isa laseb ta kui karjapoissi maas joosta ja ise istub nagu prints hobuse turjal.”
“Tule maha, armas poeg!” ütles Ants pojale, kui mehed mööda jõudsid. “See ei meeldi inimestele, et sina ratsa sõidad ja mina jala käin.”
Noor Ants hüppas hobuse seljast maha ja vana Ants ronis asemele. Juttu ajades läks isal ja pojal tee tükk maad lõbusasti edasi. 
Siis tuli hulk heinalisi neile vastu, ja varsti läks kära lahti. “Vanamees, kas sul häbi ei ole,” ütlevad heinalised, ”seda vaest poissi nõnda piinata? Ise istub nagu Türgi sultan hobuse seljas ja poeg jooksku maas.”
Rahvas jõudis mööda. Vana Ants ütles noorele Antsule: ”Nii see ei lähe. Peame ikka nõnda tegema, et me mitte rahva naeruks ei ela. Tule, poeg, roni siia üles mu selja taha! Küll vana märake meid mõlemaid ära kannab! Saab näha, kas siis on õige!”
Vana Ants ajas mära aia äärde, noor Ants hüppas aia peale ja aia pealt - kalps isa selja taha. Hobune sammus kahe ratsanikuga omasoodu jälle edasi.
Tüki aja pärast tuli neile vastu salk naisi, kes arsti juurde läksid lastele rõugeid panema.
“No vaata kurjategijaid!” hakkasid naised juba eemalt hurjutama. ”Meil igaühel koorem kanda ja käime jala, nemad, kaks meest, üheainsa hobuse seljas! Mis te vaesest loomast vaevate!”
“Eks ma ütle ikka!” siunas vana Ants, kui naised olid mööda jõudnud. “Täna polegi õigust, naised kah pahandavad. Vaadaku oma laste järele, mis neil teekäijatega asja on!”
“Aga siiski,” ütles ta natukese aja pärast, ”neil võib ka õigus olla. Poeg, astume mõlemad maha, võtame hobuse käe kõrvale ja lähme siis! Saab näha, mis inimestel siis veel öelda on.”
Nõnda läksid kõik kolm tasakesi kõndides oma teed edasi. Natuke maad kodukülast eemal kaevasid sillulised maantee ääres kruusa.
“Kes need kolm reisumeest peaksid olema, kes sealt tulevad?” küsis keegi kruusakaevaja, ja kõik sillulised tõstsid pead. Nüüd läks naer ja kära lahti.
“Mis te oma seltsimeest seljas ei kanna?” küsis üks külamees pilgates. “Vaadake, kuidas ta jalad juba risti käivad. Minge talle appi!”
Nõnda naersid ja irvitasid sillulised. Vana Ants aga lõi käega ja ütles: ” Pagan tehku inimeste tahtmist, mina küll ei saa! Nüüd olen kõik tembud ära teinud, ikka ei ole õige!”
Nende sõnadega istus Ants vihaselt hobuse selga, ütles: ”Poiss, tule järele!” ja sõitis ise ees ära. 

1. Milline tarkusetera peitub selles jutukeses?
2. Kuidas oleksid sina taolises situatsioonis Albikära Antsuna käitunud?
3. Leia võrdlusi, millega vastutulijad iseloomustavad ratsutajat ja maas kõndijat. 
Kuidas need võrdlused näitavad inimeste suhtumist Antsusse ja tema pojasse?
4. Milline järgnevatest vanasõnadest sobib pala juurde?
Kümme kokka kõrvetavad pudru põhja.
Habe kasvab kiiremini kui aru.
Hakka kana ees kummardama, siis ta hüppab kukla peale.
Ei ole kõik mesi, mis tilgub, ega tuli, mis vilgub.
Lähed kahte jänest püüdma, ei saa ühtegi kätte.
5. Kas sina tunned mõnda nn Albikära Antsu?
6. Jooni palas alla kõik omadussõnad.
7. Õpi pala huvitavalt jutustama.