Valitseja surm
Avetikh Isahakjani järgi

Paljude ja paljude maade üle käis Karakorumi kindluse vari. Karakorumile olid suunatud paljude maade pilgud nägema ning kõrvad kuulma. Paljude rahvaste verega segas Tsingis-khaan mörti Karakorumi seinte jaoks ja tuhandetest ja tuhandetest kolpadest pani ta püsti Karakorumi torne.
Tsingis-khaan ise istus kuldsete väravatega palees elevandiluust troonil ja tema otsekui igilumest hõbevalge pea oli uhkelt püsti, kõrgemal veel, kui Tjan-Sani ümbritsevad pilved.
Suurest ookeanist leitsakulõõsalise India mereni, tuiskliivasest Gobi kõrbest taevalaotust torkivate Kaukasuse tippudeni laius khaani trooniesine.

Vägev valitseja istus troonil ning ta pilk oli sünge otsekui mõni Kaspia mere sügavik. Ta oli juba vana. Õige vaevaliselt liikusid ta jalad, mille astumine oli kunagi sundinud isegi mägesid värisema. Hääbunud oli ta hääl, mis kunagi oli pannud võpatama terveid rahvaid. Polnud jõudu ta kätes, mis aastate eest olid tiigri ja lõvi ühte rakkesse köitnud.
Khaani tooli ees vaipadel küürutasid vesiir ja õukond, pilgud aupaklikult maas, ning ootasid kikkiskõrvu oma käskija korraldusi.
"Hei, vesiir," lausus khaan kuhtuval häälel, "mul on igav, hirmus igav... Naised siia! Tooge mulle veini..."
Silmapilk lükati eebenipuust uksed valla ning lauldes ja tantsides hõljus sisse terve tähtkond neide, kes olid Tsingis-khaani haaremi jaoks röövitud.
Aga kuigi khaan võttis silmad lausa näpu vahele, ei seletanud need ometi midagi. Kuigi ta pani kõike hoolega tähele, jäi jääkirmes süda nähtu vastu külmaks.
See solvas, tegi meele mõruks...
"Kadugu nad viimseni mu silmist," kamandas ta ning langetas pea oma rinnale ning vajus unevikku.

"Vesiir, mul on igav... Tooge mu hobune, koguge kokku mu ihukaitsjad, kogu mu vägev vägi, sest tahan minna jahile. Tahan, et veri mu soontes läheks liikvele, hakkaks mängima..."
Kõik sai tehtud khaani käsu kohaselt.
Kuldse lossi ees puhuti sõjasarvi ning tohutu linn lõi nagu meri lainetama. Üheainsa silmapilgu vältel tormasid tänavatele sõjamehed ja haarasid relvad, tõid tallidest hobused ning kihutasid khaanilossi ette. Khaani sõjameeste odaotsad ja paljaste saablite mets helkis silmipimestavalt päeva paistel.

Kaaslaste kätel kanti kohale khaan ise ja tõsteti hobusele. Värisevi käsi võttis valitseja kullakirmes ratsmed ning hobune, tundes ära oma peremehe hakkas tõtakalt väljaku kiviplaate trampima.
Aga khaan püsis hädavaevalt sadulas ning lasi ratsmed peost.
"Tõstke mind maha, ma ei taha kusagile!" kamandas ta. Ning valitseja kanti tagasi oma sängi siidlinade vahele.
"Hei, vesiir," sosistas ta vaevaliselt. "Mu hing on minemise peal. Käsin sõjameestel relvad võtta ja meie linn ümber piirata, et vikatimees ei pääseks paleesse."
Kõik sai tehtud khaani käsu kohaselt.
"Vesiir, mu käsi ei liigu, kes hoiab sellest kinni?"
"Siin pole kedagi, mu käskija!" vastas vesiir.
Siis aga kostus teinegi hääl: "See olen mina, surm, kes su käed kangestas, silmad pimedusse pistis ja ise sinu rinda rudjub!"
"Kuidas sa siia said?!" kähises khaan. "Vesiir, miks te ta sisse lasite! See on ju reetmine, äraandmine..."
"Ma ei tulnud kaugelt," sõnas surm. "Olen alati olnud sinus ja sinuga. Kuni sul jätkus noorust ning jõudu, võitsid sa mind. Aga ma kurnasin ja väsitasin sind eluvõitluses. Nüüd oled sa selja peale pandud, alistatud. Ütle oma viimane soov, ja hakkame minema..."
"Vesiir, käsin kõik minu riigi allikad ja jõed, kõik minu riigi mered ja ookeanid mürgitada, et viimne kui inimene väetist lapsest viletsa vanakeseni sureks ühes minuga..."
Aga vesiir ei kuulnud enam oma käskija viimset soovi, sest surm oli khaani suu juba sulgenud.