Tulimao aare
Rosemary Sutcliffi järgi

Mitusada aastat tagasi oli üks võimas sõdalaste sugu kogunud - küll pärimise teel, küll sõjasaagina - hiiglasuure varanduse: kullast karikaid ja tutiga kiivreid, ülikute käevõrusid ja emandate kaelakeesid, muistseid mõõku ja turvistikke, mida härjapõlvlased olid kunagi muiste võluväe abil tagunud.
Suure sõja arvukais lahinguis pühiti see suguselts maa pealt, kõik peale ühe, kes siis üksildasena nukralt mõtles, mis peab saama neist väärtasjadest, mida tema ja ta sugu säärase rõõmuga oli kogunud, kui temal tuleb aeg minna varjude riiki. Ta valmistas ette salajase peidiku kohas, mida ta teadis - ühe koopa Vaalaneemeks kutsutud maanina kalda all. Sinna tassis ta vähehaaval kõik aarded, peitis nad meremüha saatel ja laulis nende kohal kaebelaulu nagu surnud sõdalaste kohal: itkes kaaskondlasi, kes enam ei saanud kuldsetest karikatest juua ega haarata pihku vägevaid mõõku, kelle kolded olid külmad ja harfid tummad ning kojad veel ainult rebaste ja kaarnate päralt.
Kui mees suri, vajus varandus, millest keegi enam midagi ei teadnud, mäekalda all unustusse, kuni lõpuks sattus varjatud koopasuu ette üks tuldpurskav lohemadu, kes otsis endale kaljude vahel urgu; ta roomas sisse ja leidis aarde.
Et ta oli selle leidnud, siis pidas ta aaret enda omaks - ta heitis oma libedad keerud selle kõige ümber ning jäi sinna lesima.