Sigelinde röövimine
Kai Pata

Mitte kaugel üksteisest asusid Kants ja Linnus.
Kantsi Isandal oli rohkesti varandust ja tore jõukas küla kantsi ümber. Ainult üks mure oli tal. Naine polnud kinkinud talle pärijat. Oodatud poja asemel kasvas peres üksainuke tütar - Ilus Sigelinde.
Linnuse Isandat aga oli see-eest rohkesti poegadega õnnistud. Metsikute ja pöörastena kasvasid noorukid üles Linnuse lähedastes metsades, rüüstades varesepesi, harjutades vibulaskmist ja ratsutamist.

Ühel päeval sattusid noormehed põgeneva hirve järel päris Kantsimäe alla välja. Seal nägid nad enda poole ratsutamas uhket neidu.
"Kes te olete ja mis te minu isa maadel teete," küsis Ilus Sigelinde, sest tema see oligi.
"Me oleme Linnuse Isanda pojad," vastas noorim poistest.
"Kas te ei tea, et Linnuse Isand ja Kantsi Isand on ammust ajast sõjajalal," ütles tüdruk. "Kui teile elu armas on, peate kohe tema maadelt lahkuma, muidu tulevad sõjasulased ja viivad teid vangitorni."
"No ega ikka ei vii küll!" ütles seepeale vanem vennastest, kellele südikas tüdruk oli meeldima hakanud. "Hoopis meie viime sind enesega kaasa," hüüdis ta ja tõmbas Sigelinde enda taha sadulasse. Tuulekiirusel ratsutasid vennad Linnuse poole, kus Sigelindest sai noormehe naine.
Kui vana Linnuse Isand nägi, millega pojad hakkama on saanud, oli ta väga vihane.
"Kantsi Isanda tütre röövimisega õhutasite te vana vaenu uuesti üles," kärkis ta. Ning ta andis käsu kõigil Linnusesse koguneda ja hakata valmistuma Kantsi meeste rünnakuks.

Peagi nähtigi Kantsi poolt ühte sõjameest lähenevat. Veel enne, kui Linnuse rahvas jõudis midagi ette võtta, vihises Linnuse värava külge must ammunool - sõjakuulutamise märk.
Ratsanik kadus sinna, kust oli tulnudki. Taamal nähti lähenemas Kantsi sõjaväge, kes süütas põlema tühje külasid ning ajas ära Linnuse rahva mahajäänud kariloomi.
"Ei sina ega su pojad pääse minu kättemaksust," ähvardas Kantsi Isand. "Sigelinde eest saab kuhjaga kätte tasutud, nii et põlvepikkust poisikestki ei jää sinu rahvast järele."