Prints ja kerjus
Mark Twaini järgi

See juhtus vanas Londonis 16. sajandi teisel veerandil.
Ühel sügispäeval sündis vaeses Canti nimelises peres poeg, keda siin kellelegi vaja polnud.
Samal päeval nägi rikkas Tudorite nimelises perekonnas ilmavalgust teinegi väike inglane, keda oli vaja mitte üksi sellele perekonnale, vaid kogu riigile. Inglismaa oli teda juba nii kaua igatsenud ja oodanud ning tema eest jumalat palunud, et kui ta lõpuks tõesti saabus, pidi rahvas rõõmust otse hulluks minema. Inimesed, kes üksteist vaevu tundsid, embasid ja suudlesid üksteist ning nutsid rõõmupisaraid.
Kogu Inglismaal ei räägitud enam millestki muust kui vastsündinust - Edward Tudorist, Walesi printsist. Too ise aga lebas samal ajal siidi ja sametisse mähituna ega aimanud midagi tollest kärast ja mürast, mis tema pärast löödi.
Teisest lapsukesest, Tom Cantyst, kes viletsaisse räbalaisse mässituna oma asemel lebas, ei räägitud aga kuskil. Temast oli juttu ainult selles kerjusperekonnas, kellele ta oma ilmumisega nii palju muret ja vaeva oli kaasa toonud.

Rutakem nüüd mõned aastad edasi.
Maja, kus elas Tomi isa, asus ühes haisvas Prahihoovi nimelises umbtänavas. Maja oli väike ja kõdunenud ning püsis vaevu püsti, kuid oli ometi otsast otsani täis tuubitud haletsemisväärseid vaeseid inimolendeid. Canty pere võttis oma alla ühe toa kolmandal korral. Emal ja isal oli nurgas midagi vooditaolist, Tom aga, tema vanaema ja kaksikud õed, ei tundnud selliseid kitsendusi - nende päralt oli kogu põrand ja nad võisid põõnata, kus aga heaks arvasid.
Olid ju olemas ka mingisugused linajäänused ja mõni kubu vanu räpaseid õlgi, kuid seda kõike ei saanud siiski voodiks nimetada, sest hommikuti koguti kogu see pahn ühte hunnikusse, millest siis õhtul igaüks jälle vajaliku välja valis.
Ema ning kaksikud õed käisid ringi kaltsudes, isa ja vanaema aga olid paras põrguliste paar. Igal võimalikul juhul võtsid nad ninad täis ja kisklesid seejärel kas omavahel või kellega tahes. Alatasa nad kirusid ja vandusid.
Tomi isa oli varas ja tema ema - kerjus. Ka oma lastest tegid nad kerjused ning Tom arvas, et just niisugune peabki elu olema. Kui ta juhtus õhtul tühjade kätega koju tulema, teadis ta juba ette, et algul saab ta isa käest "sauna", hiljem öösel aga, kui teised juba magavad, lipsab Tomi igavesti nälgiv ema salaja poisi juurde ja pistab talle põue mõne toiduraasu või leivakoorukese, mis ta oli suutnud nälga maha surudes oma poja jaoks hoida.

Üks igatsus kiusas Tomi nii päeval kui ööl - soov oma silmaga näha tõelist printsi.

Ühel jaanuaripäeval oli Tom oma tavalisel kerjamisretkel ja tammus meeleheitlikult tund tunni järel palja jalu ja külmast lõdisedes ringi. Ta piilus sisse söögimaja aknast ja neelatas, kui nägi neid tohutuid lihapirukaid ja muid ahvatlevaid väljamõeldisi, mis seal välja olid pandud. Tomile polnud veel kunagi elus osaks langenud õnne midagi niisugust hamba alla saada.
Tibas külma uduvihma, päev oli sünge ja nukker.
Õhtul ei tulnud Tomil kaua und - valu saadud võmmudest, nälg ning naabrite sõim ja kaklus hoidsid teda ärkvel. Siis kujutles Tom end printsina. Ta sammus heledas valgusesäras kõrgete lordide ja leedide keskel, kuulas mõnuga veetlevat muusikat ja vastas talle teed tegeva rahvahulga hardaile austuseavaldustele kord naeratusega, kord printsiliku peanoogutusega.
Kui Tom lõpuks hommikul ärkas ja enda ümber valitsevat viletsust nägi, tundus see talle tuhat korda viletsam ja vaesem. Tühja kõhuga lonkis Tom välja, kõik mõtted keerlemas öise unenäo ähmaste toreduste ümber. Ta hulkus sihitult linnas ringi, ise vaevu märgates, kuhu ta läks. Ühteäkki leidis Tom ennast Westminsteri lossi kõrval.
Rõõmsa üllatusega silmitses Tom tohutuid müüre, lossi kaugeleulatuvaid kõrvalehitisi, kurjaendelisi bastione ja kahuritorne, hiiglasuuri kullatud võrestikuga väravaid ja teisi Inglise kuningavõimu tunnuseid ja sümboleid.
Kas tõesti pidi nüüd lõpuks ta südamesoov täide minema?See siin oli kahtlemata kuningaloss!

Kummalgi pool kullatud väravaid seisis kaks elavat raidkuju, see tähendab, kaks sirget ja väärikat liikumatut sõjameest, pealaest jalatallani sädelevas terasrüüs. Väike Tom oma räbalais lähenes müürile ja möödus aeglaselt ja pelglikult valvureist. Ta süda peksles.
Korraga märkas ta läbi kullatud võrestiku nägusat ja tugevat, päikesest pruuniks põlenud poissi. Selle poisi rõivad olid üleni toredast siidist ja sametist ning need särasid kalliskividest. Ta puusal rippusid juveelidega ehitud mõõk ja pistoda. Jalas olid tal elegantsed punaste kontsadega poolsaapad. Peas kandis ta lustakat karmiinpunast mütsi, mille küljes rippus suur pärliga kinnitatud suletutt. Tema kõrval seisid mõned uhked härrad - kahtlemata tema teenrid.
Oo! See oli prints!

Tomi silmis säras imetlus ja rõõm. Ta tahtis vaadata printsi nii lähedalt, kui võimalik. Ja veel enne, kui ta isegi aru sai, mida tegi, surus ta oma näo vastu väravavõrestikku.
Kuid samas kiskus üks valvureist ta toorelt eemale. "Vaata ette, kerjuseroju!" hüüdis ta poisile tagantjärele.
Siis aga hüppas väike prints punetava näo ja vihast välkuvate silmadega värava juurde ning hüüatas:
"Kuidas sa julged vaest poissi niiviisi kohelda! Kust võtad sa julguse selliselt käituda minu isa alamaga, olgu ta kasvõi kõige viimasem ja viletsam nende hulgast! Ava väravad ja lase poiss sisse."
Sõdurid tõstsid tervituseks hellebardid, avasid väravad ja andsid uuesti au, kui neist möödus väike kerjus oma lipendavais räbalais, et ulatada oma käsi üliuhkele külluseprintsile.

"Sa paistad olevat väsinud ja näljane," lausus prints Edward. "Sinuga on vist halvasti ümber käidud. Tule minuga."
Edward viis Tomi ühte lossi rikkalikult sisustatud tuppa, mida ta oma kabinetiks nimetas. Tema käsul toodi Tomile selline pidusöök, millist poisi silmad polnud veel kunagi näinud.
Prints saatis temale omase armastusväärsusega teenrid minema, et need oma arvustavate pilkudega ei segaks tema alandlikku külalist. Seejärel võttis ta Tomi kõrval istet ja küsitles teda samal ajal, kui viimane sõi.
"Mis su nimi on, vennas?Ja kus sa elad?"
"Olen Tom Canty, kui lubate, sir. Minu kodu on Prahihoovis."
"Prahihoov, milline veidrus! Kas sul vanemaid ka on? Mulle näib, et sind just liialt ei hellitata."
"Jah, on küll, kuid minu pärast võiksid nad ka olemata olla. Isa peksab mind iga kord, kui ta on mõistuse ära joonud, aga ema on mul hea."
"Kas sul teenrid ka on?"
"Oo, kas sir arvab, et mul on teenrid?"
Väike prints uuris hetke üsna tõsiselt väikest kerjust ja küsis siis:
"Aga, palun, miks siis mitte? Kes aitab sul siis õhtul lahti riietuda ja hommikul riidesse panna?"
"Ei keegi, sir. Pean ma siis riieteta magama?"
"On sul siis ainult ühed riided?"
"Aga muidugi, teie kõrgus. Mida peaksin ma rohkematega peale hakkama. Mul pole ju kahte keha."
"Missugune kummaline arusaamine! Anna andeks, kui sind solvasin! Aga jutusta mulle nüüd oma Prahihoovist. On sul seal ka lõbus elada?"
"Kui tõtt öelda, sir, siis elu oleks tõepoolest lõbus, kui ainult kõht pilli ei lööks. Mõnikord meie, Prahihoovi poisid, peame omavahel kaikalahinguid. Me korraldame võidujookse, sir, et näha, kes meist on kõige väledam."
"See oleks mulle meele järgi. Räägi edasi."
"Suvel, sir, me sumame ja supleme kanalis ja jões, surume üksteist peadpidi vee alla, pritsime veega, sukeldume ja kisame ja laseme kukerpalli ja ..."
"Kogu oma isa kuningriigi annaksin selle eest, kui vaid kordki saaksin seda lõbu maitsta. Kui ma vaid saaksin end säärastesse riietesse panna nagu sinu omad, saapad kordki jalast heita ja kordki poris pillerkaari lüüa, ilma, et keegi mind noomiks või keelaks..."
"Aga mina... kui ma vaid kordki saaksin sääraseid rõivaid kanda, nagu need sinu seljas, üksainus kordki..."
"Oo! Kas tõesti tahad seda? Kui nii, siis sündigu sinu tahtmine. Võta seljast oma räbalad ja pane asemele need toredad rõivad. Me õnneaeg on küll üürike, kuid selle eest küllalt huvitav. Lõbutseme nii kaua, kui suudame ja vahetame nad siis jälle, enne kui keegi meid tülitama tuleb."

Mõni minut hiljem katsid väikest Walesi printsi Tomi lipendavad räbalad, Tomi aga ehtisid kuninglikud suled. Mõlemad astusid suure peegli juurde, seisid külg külje kõrval selle ees ja - ennäe imet! - näis, nagu polekski mingit muutust toimunud.
"Sul on ju samasugused juuksed, samasugused silmad ja hääl nagu minul. Ja ka su nägu on minu moodi. Keegi ei suudaks öelda, kes meist on Walesi prints," hüüatas väike prints. "Kuule, kas pole see mitte pigistuselaik sinu käsivarrel? See oli valvuritest julm ja häbiväärne tegu! Kui kuningas sellest kuuleks... Ära liiguta jalgagi kuni ma tagasi tulen," hüüdis kerjuserõivais prints ning sööstis uksest välja suurte väravate juurde.
"Avada! Väravad lahti!"
Valvur täitis otsemaid selle käsu ning äigas läbi väravate tormavale printsile kõrvakiilu.
"Säh sulle kerjusekutsikas selle eest, mis ma täna tema kõrguselt sain!"
"Ma olen Walesi prints," karjus poiss vihaselt, " minu isik on püha ja puutumatu ja sind tõmmatakse võlla selle eest, et julgesid kätt minu külge pista!"
"Käi minema, totakas!" hõikas valvur samal ajal, kui irvitav rahvasumm printsi ümber piiras ja teda teed mööda edasi kihutas.

1.  Võrdle Tomi ja Edwardi elutingimusi.
     Millised hädavajalikud asjad puudusid Tomil?
     Milliseid asju pead sa kuninga õukonnas liigseks luksuseks?

2. Kas Prahihoovi elanikel oli põhjust kuningat armastada?