Nohanti turniir
Stelio Martelli järgi

Kuningas Arthuri rüütelkond kogunes Ümarlaua äärde. Selles lauas ei saanud keegi nuriseda, et ta on laua paremas või halvemas otsas, madalamal või kõrgemal, kui mõni teine rüütel. Kõik mehed olid võrdsed.
Ümarlaua rüütlid olid andnud tõotuse olla õiglased ja kaitsta neid, kes seda paluvad. Nad ei tohtinud astuda võitlusse maise vara pärast .

Kord istus kuningas Arthur oma rüütlitega Ümarlaua ääres. Korraga saabus käskjalg kuningas Arthuri truult liitlaselt Nohanti printsessilt. Talle oli kallale tunginud Northumberlandi kuningas. Printsess palus endale appi rüütit, kes kutsuks kahevõitlusele vaenuliku kuninga eestvõitleja ning päästaks tema kuningriigi.
Igaüks Ümarlaua rüütlitest soovis, et just tema valitaks ülesannet täitma ning kuningas Arthur jäi otsuse langetamisega kimbatusse.
Siis astus ette nimetu noormees, kelle kuningas äsja oli oma rüütlite hulka võtnud. Ta ei mäletanud oma nime, kuid, et oli nõiduste ajastu, ei pannud keegi seda imeks. Teda kutsuti lihtsalt Nimetuks Rüütliks.
Rüütel laskus põlvili ja palus: "Saatke mind, sire."
"Teid? Kui ma ei eksi, siis pole te ju kunagi võidelnud," imestas kuningas.
Ka paljud rüütlid toetasid kuningat, kuid noormees vastas: "Kunagi peab ometi jõudma kätte aeg minu esimeseks võitluseks. Pealegi, kui mina suren, ei ole kuningas Arthuril põhjust mind taga kahetseda, kui aga surma saab mõni teie seast, siis on kahetsuseks põhjust küllalt, sest ta on kaotanud kuulsa ja vapra rüütli."
Nende sõnade peale vaikisid kõik ja kuninganna Guinevere hüüdis: "Väga hea vastus! Sire, saatke Nimetu Rüütel ja juhtugu see, mis peab juhtuma!"
"Olgu pealegi, minge teie, mu sõber," vastas Arthur nüüd, "ja tulge tagasi võitjana."

Mõne aja pärast jõudis Nimetu Rüütel Nohanti printsessi maadele. Riik oli laastatud, külad põletatud, taevas lendles musti vareseparvi. Northumberlandi sõjavägi oli parajasti ühte lossi piiramas ning Nimetu Rüütel sai takistusteta Nohanti linna sisse sõita. Ta ilmus printsessi ette ja ütles: "Käskijanna, kuningas Arthur saadab mind teid kaitsma."
"Jumal tasugu kuningale!" hüüdis printsess. "Homme tuleb minuga vaenu pidav kuningas mulle väljakutset esitama."
"Kui aga printsess sai kuulda, et rüütlit kutsutakse Nimetuks Rüütliks ja, et ta pole veel üheski lahingus võidelnud, ta kahvatas ning mõtles omaette: "Kuidas küll kuningas Arthur võis saata mulle selle rumala ja kogenematu rüütli." Nohanti printsess oli päris kindel, et Northumberlandi kuninga eestvõitleja tapab Nimetu Rüütli ja saab seeläbi peremeheks tema linnas.
Siis aga teatati, et lossi on saabunud veel üks rüütel. See oli sir Kay, kuningas Arthuri poolvend.
"Ah, sir Kay," hüüatas printsess, olete teretulnud!" Ja siis palus printsess, et sir Kay võitleks kogenematu Nimetu Rüütli asemel. Aga Nimetu rüütel ei tahtnud sellest kuuldagi. "Mul on kuninga käsk ja ma täidan seda!" hüüdis ta.
Kaks rüütlit oleksid peaaegu käe mõõga külge pannud, kui Nohanti printsess hüüdis: "Jumala pärast, ärge minge kaklema! Kui mul võib olla kaks eestvõitlejat, siis võitlete mõlemad."
Just sel hetkel kostis pasunahääl nagu kõuemürin: Northumberlandi kuningas oli jõudnud oma sõjaväega linna alla.
Vaenutsev kuningas oli suur, tugev, hirmsa kollase sassis habeme ja kullipilguga mees. Ta sõitis ratsa otse Nohanti väravasse, tema kannul aga sõitis üleni musta rõivastatud rüütel.
"Käskijanna!" hüüdis ta, "käskige oma eestvõitlejal välja tulla, et ta võitleks minu omaga!"
Ülevalt kõrgelt vastas printsess: "Saadan välja kaks eestvõitlejat ühe asemel."
Kuningas tegi selle peale märgi ja tema sõjaväest astus esile veel teinegi rüütel, kes oli samuti üleni musta riietatud.
"Oleme valmis, käskijanna!" ütles kuningas. Siis avanesid linnaväravad ning välja ratsutasid punastes riietes sir Kay ja valgetes riietes Nimetu Rüütel.
Heerold hüüdis: "Hakkate liikuma siis, kui kõlab kornihääl, rüütlid. Kaks kahe vastu ja selles kohtumises otsustatakse sõja saatus!"
Printsess värises hirmust ja mõtles: "Kogu mu lootus on sir Kayl, sest Nimetu Rüütel lüüakse kindlasti juba esimese löögiga sadulast!"

Viimaks kõlas kornihääl: neli rüütlit langetasid piigid, kannustasid hobuseid ja tormasid tuhatnelja üks ühe ja teine teise vastu, põrgates tohutu jõuga kokku. Piigid purunesid tuhandeks killuks ja raudrüü tükke lendas igale poole laiali.
Sir Kay lõi kõvast oma vastast ning tõukas ta sadulast, aga ka ta ise sai tugeva hoobi ning kukkus. Nimetu Rüütel aga lõi vastase maha, jäädes ise sadulasse. Linnamüüridelt kostis imestus- ja vaimustushüüdeid.
Turniir jätkus otsekohe.
Sir Kay ja tema vastane haarasid mõõgad ja hakkasid teineteisele hoope jagama. Ka Nimetu rüütel hüppas sadulast, öeldes: "Ma ei kavatse iialgi hakata võitlema jalamehest rüütli vastu!" ja haaras mõõga.
Algas kahevõitlus ja mõne minutiga õnnestus tal võita oma vaenlane, kes palus armu ja andis ennast vangi. Sir Kayl seevastu oli oma vastase võitmisega kõvasti tegemist ning kohtumise lõppedes oli ta üleni läbi pekstud, haavades ja kohutavalt verine.
Nohanti elanikud aplodeerisid ja juubeldasid. Printsess nuttis rõõmust. Nohanti kuningas aga võttis oma mõlemat eestvõitlejat lamamas nähes tõrkumata vastu karmi kaotuse ja tõmbus koos oma sõjaväega tagasi.
Nii päästeti Nohanti maa.

1. Kuidas otsustati riigiasju Kuningas Arturi riigis?
2. Mida tähendab sõna ümarlaud praeguses riigivalitsemises?
3. Kas kuningannal oli võimalik sekkuda riigi valitsemisse? Kuidas?
4. Miks võis Nohanti valitseja paluda abi kuningas Arthurilt?
5. Mille poolest erines Nohanti printsessi ja Northumberlandi kuninga vaheline sõda tänapäeva sõdadest?
6. Põhjenda, miks kasutasid muistsed kuningad tüliküsimuste lahendamiseks eestvõitlejaid.
7. Kuidas oleksid kaks vaenulikku riiki veel võinud oma tüliküsimused lahendada?