Mammutikütid                                                       Eduard Storchi järgi

Suure ja võimsana väänleb Dyje jõgi loogeldes läbi maastiku, hargnedes ja ühinedes väikeste sootidega, joostes läbi mädasoode. Sääse ja kärbsepilved hõljuvad soo kohal ning torgivad halastamatult kõiki loomi ja inimesi, kes läbivad seda madalikku.
Kõrgendikul, jõe ja mäeharja vahel mängib salkkond paljaid lapsi. siin puhub mahe tuul, mis peletab eemale tüütud putukad.Ivakese aja eest olid poisid siit tüdrukud minema ajanud ja neid kividega ähvardanud. Nad ei tahtnud koos tüdrukutega mängida, sest poistest kasvavad kord kütid, kes võitlevad karude, mammutite ja ninasarvikutega, kuidas nad siis võiksid end alandada selleni, et mängivad koos tüdrukutega, kes mäluvad loomanahkasid. Mehed on isandad, olgu nad pealegi nii väiksed, et ei jaksa vibugi pingule tõmmata.
Kuid sellest hoolimata on lapsed mänguhoos varsti jälle koos. Kõik on ühtviisi osavad - nad jooksevad, hüppavad ja ronivad puude otsa. korraga kukub üks jõngermann suurte kivide vahele. Tema õlast ja laubast voolab verd. Naakmann tõusebki püsti, silmis suured pisarad ja väänleb valust. Kohemaid jooksevad poisid tema juurde; nad seisavad tema ümber, et pilkavalt naerma pahvatada, niipea kui ta töinama pistab. Poisipõngerjas saab aga valust võitu ja veab näole pingutatud grimassi. Teiste pilge on hullem kui nälg, hullem kui pakane - see on talumatu nagu tuli. Juba on poisikese hinge surutud küttide seadus, mida on selles jõugus sugupõlvelt sugupõlvele pärandatud. See seadus ütleb, et kes jääb alla kehalisele valule, see ei kõlba kuhugi. Seesugust jälitagu täie õigusega pilge, sest ta on jõugu teistele liikmetele koormaks raskes eluvõitluses.
Poiste suu jäi lukku. Põrnikas on tubli naakmann, ehkki ei jaksa veel puu otsa ronida ega kivi kuigi kaugele visata. Kõik poisid pistsid kooris karu moodi möirgama: "Houu-a!Houu-a!Houu-a!" see oli kiiduavaldus.

Umbes 12-aastane kärmas poiss, kaela ümber nöörile aetud luutükkidest kee, näitas käega taeva poole... Helesinises laotuses tiirles kull.Korraga sööstis suur lind allapoole nagu kivi ja kadus padriku taha. Enne kui kägu oleks jõudnud kolm korda "kukku" hüüda, tõusis röövlind jälle ülespoole, küünte vahel põldpüü.
"Kull... poisid! ütles poiss. Tema hääl kõlas üsna karedalt. Võis märgata, et tal on raske sõnu välja öelda. Oma juttu täiendas ta rohkete käeviibete, näoliigutuste ja suuga.
"Kopchem, põldpüüsid püüdma!" tegi poisile ettepaneku tema sõber, keda kutsuti oravapojaks. Kopchem kiunatas nõusolevalt ja poisid seadsid sammud padriku taha. Veel kaks poissi ühines nendega ning nad hiilisid kulli laskumispaiga poole. Teel korjas igaüks enesele mõned parajad viskekivid.
Näis, et väle Kopchem on selle väikese salga juht. Teised poisid matkisid teda kõiges. Mäenõlvakul jäi Kopchem seisma ja vaatas ringi. Kaugusse laius suur maa-ala, mida silmapiiril ääristasid künkad. Siinsamas künka jalamil jõe ääres tähistas nahktelkide kobar küttide jõugu laagripaika, kust koldesuits sambana taeva poole kerkis.
Kopchem heitis kõhuli ja roomas torkivatest kitsemurakapõõsastest mööda. ta roomas aina allapoole, kus lootis põldpüüparve avastada. Kaaslased olid jäänud maha maasikaid nosima. Kopchem heitis maiastele maasikaõgijatele põlgliku pilgu ja liikus ettevaatlikult edasi. Temas lõõmas jahimehekirg. Tema polnud enam nagu need mudilased, kes lootsid vaid sellele, mis nad saavad emade käest või mida täiskasvanud kütid laagritulede ääres ära viskavad. Kopchem suudab juba ise ühtteist korda saata. Tema kaelakeesse lükitud rebasehambad tõendavad, et ta on võitluses juba mitmest täiskasvanud rebasest jagu saanud.Kopchemit ei kohuta ka võitlus riukaliku hundiga, raevunud ilvesega ega salakavala kaljukassiga.Veel natuke aega, siis võtavad ta oma kampa suured poisid, nagu Onash ja Jäljeajaja, kes on temast napilt pool pead pikemad. Täiskasvanud kütid pole tal seni lubanud jahile tulla. Viimati kihutasid nad ta kividega tagasi nagu väikese jõngermanni, kuigi ta oskab looma jälitada ja talle lähedale hiilida, jaksab tiheda rohu sees joosta ja kindlasti poleks ta midagi ära vussinud.
Hollaa, seal annab Oravapoeg talle märku!Kindlasti on ta midagi näinud!
Oravapoeg osutas väljasirutatud käega kitsemurakapuhmaste poole. Kaljurünkal oli rebane sirakil. ta ei liigutanud ennast
"Magab!" sosistas Oravapoeg ja mõlemad poisid hiilisid kaljurahnu poole.
"Rebane ei maga - surnud!" lausus Kopchem vaikselt ja noogutas, et juhtida Oravapoja tähelepanu rebase kohal kraaksuvatele varestele.
Poisid tahtsid juba püsti tõusta, et kergelt saadud saaki endale võtta, kui likumatu rebane korraga jalule viskus, välgukiirusel õhku viskus ja ühel varesel tiivast kinni napsas.
Kuid veel enne, kui rebane jõudis põgeneda, tabas valvsa kopchemi kivi tema esikäppa. Rebasel tuli nüüd karelda kolmel jalal. mõlemad poisid jooksid haavatud rebasele järele, jahikirest põledes.Kuid rebane ei andnud järele vaid pages läbi kitsemurakapuhmaste jõe poole.
Seekord läks jaht nurja.
Poisid kaotasid rebase silmist. Higi pühkides vaatasid nad tagasi künka poole, kuhu lapsed olid mängima jäänud. Seal oli midagi lahti.

Metsatukast tuli välja piisonikari. Kõige ees sammus tugev pull, tema taga kolm piisonilehma ja vasikas. Tuul kandis nende kõrvu laste hõikeid. pull hakkas trampima, et oma karja hoiatada. lehmad katksetasid tema märguande peale söömise ja olid valmis käsule kuuletuma. pull vehkis sabaga, pöördus kareldes ümber ja kihutas mööda nõlvakut jõe poole.
Kopchem ja Oravapoeg pistsid rahulolematult ulguma, hüppasid pahaselt jalalt jalale ja laksatasid endale kätega vastu puusi.
Piisonikari - missugune teretulnud saak küttidele. Niimoodi jõuavad piisonid üürikese ajaga jõe äärde, ujuvad sellest üle ja jõuk jääb ilma jahisaagist, millist pole enam ammu nähtud.
Piisonid lähenesid poistele.
Korraga keerutas Kopchem endale rohukõrtest peapaela ja torkas selle vahele kõrkjaid. ka oravapoeg toimis sõbra eeskujul. Niimoodi ehituna liikusid poisid hüpeldes loomade poole. Juba olidki nad pulli tähelepanu enadle tõmmanud. kari peatus. Tuul puhus poistele näkku ja piisonid ei haistnud inimese lõhna. loomad rahunesid ja hakkasid rohtu sööma.
Nüüd nägid Kopchem ja Oravapoeg, et ka kütid laagrist hakkasid piisonite poole jooksma, odad ja kirved käes. Et nüüd piisonid ainult üle jõe ei põgeneks. kopchem ja Oravapoeg hüppasid jalule, et takistada karja teed jõe äärde.
Küttidel õnnestus kihutada piisonikari madalasse koolmesse. loomad eis saanud ujuda ning nede rasked kered vajusid järjest sügavamale mudasse. Kütid hõõrusid rahulolevalt käsi ja pildusid mutta oksi, et see paremini kannaks.
Kuid jahihasardist haaratud Kopchem kargas vette ja sumas otse piisonini. justkui arutu hoidis ta piisoni sabast ja tagus kaikaga looma selja pihta, kes oli sügavale mudasse vajunud.
Juba lebas piison ühe külje peal mudas ja hingeldas raskelt.
Nüüd jõudsid ka naised piisonikarja juurde. Nende hulgas oli ka Niana, Kopchemi ema. naine karjatas kohkunult ja kutsus poissi kimeda häälega otsemaid kaldale. Kopchem aga ei teinud kuulmagi.Kui ema nägi, et poiss tema hoiatustest ei hooli, hüppas ta laukasse ja kahlas poisi juurde. just siis, kui raevutsev piison end üles ajas ja oma krasuskarvalise pea poisi poole pööras, et talle sarvedega äiata, kahmas ema poisil käest kinni ja tõmbas poja eest ära. samal hetkel virutasid kütid odad piisoni pihta, pull ajas end tagumistele jalgadele ja veeres Kopchemi õnnetule emale peale, vajutades naise oma kerega mudasse.
Niana oli ohverdanud oma elu poja eest.

Niana surm ei avaldanud jõugule suuremat mõju. ega küti elus saa teisiti ollagi. mitte keegi ei tea varahommikul, kas ta õhtul veel elus on. Keegi ei hädaldanud - võitluses ei nuteta langenud taga.
Kuid Njan, Njana mees ja isand, oli siiski vapustatud. ta kaotas naise, kelle ta oli kunagi vahetanud imekauni karusnaha eest. Raske on tal nüüd endale naist hankida.Teada ootab vilets raugapõlv. Kes nüüd jahiretkedel tema telki kannab? Kes mälub tema loomanahku, et neid pehmitada?
Kui piisonid olid laukast veetud ja tükeldatud, silmitsesid kütid pealiskaudselt mülgast, mis oli neelanud Niana. Vestonice kütijõuk oli piisonid kinni püüdnud ja jahisaagi eest tasunud Njana eluga.
Kaldal hakati juba pidutsema.Kütid käristasid kannatamatult lõhkilõigatud piisoni sisikonda, maksa, magu ja muid siseelundeid ja sõid neid toorelt. naised ja lapsed ootasid, kuni mehed on kõhu täis söönud.
Kaks päeva pidutses kütijõuk Dyje kaldal. Siis koliti koos lihatagavara ja nahkadega oma laagrisse.
Mitte keegi kütijõugust ei hoolinud enam lihast. Sööjad ei suutnud isegi enam mäluda: nende lõualuud valutasid. Äärmisel juhul mälusid nad veel ainult oblikaid ja koirohtu.

Ühel päeval oli Njan kadunud. ta oli umbes nädal aega ära ja keegi ei teadnud temast kõige vähematki. Kas oli teda mingi õnnetus tabanud?
Korraga ilmus Njan jälle laagrisse. Ta oli väsinud, verine, sesis vaevu jalul. Rihma otsas vedas ta noort naist, kelle käed olid kinni seotud. Naise lõuale olid torgitud mõned kriipsukesed. Kõik panid seda tähele ja said aru, et see on tolle jõugu märk, kelle hulgast naine pärineb.
Kogu jõuk jooksis kohale. "Njanil on naine" kõlas laagris. Sellist üllatust polnud siin ammugi olnud.
Kütid ootasid, et Njan hakkab jutustama, kuidas tal see seiklusrikas reis oli kulgenud ja kuidas ta naise kätte oli saanud, kuid Njan vajus raskelt kivile istuma ega lausunud sõnagi.
Tema olekust oli näha, et ta on palju vatti saanud, sellest polnudki vaja jutustada, kuid võõra naise ja tolle jõugu kohta oleks Njan pidanud andmeid andma. On võimalik, et Njan röövis naise mõnelt tugevalt jõugult, kellele see ehk sugugi ei meeldi ja kes tuleb suurt kahjutasu nõudma.
Kui Njan lõpuks veidi toibus, tõusis ta püsti ja ütles valjusti:
"Mammutid, mammutid, mammutid!"
Kütijõugule tuli korraga elu sisse.Suure kisaga tervitati seda rõõmusõnumit. Ainult kogenud kütid - Karune, Hundiküüs, Mammuti Poeg jt. ei jaganud ülejäänute rõõmu. Nad teadsid, et paljas sõnum mammutite lähenemisest ei tähenda veel kindlat saaki.
Lepiti kokku, et mõned kütid lähevad kohe luurele, ülejäänud aga valmistuvad laagris suureks jahiks. Püügiaukude kaevamiseks polnud enam aega. Ei jäänud muud üle - jõuk peab julgelt mõne üksiku mammuti kallale tormama ja lööma talle võimalikult palju haavu, nii, et suur loom verekaotuse tõttu nõrgaks jääks ja maha kukuks.Korraga sähvatas Mammuti pojal uus mõte:
"Piisonid laukas - mammutid laukas!". Kütid mõtlesid natuke aega järele, enne, kui taipasid, mida Mammuti Poeg sellega mõtles.
"Hoi, hoi, hoi! Mammutid laukasse!"
Ettepanek oli vastu võetud ja kütid seadsid kiiresti tugevad ning teravad odad käepärast.
Kaugusest tungis kõrvu kolm huilet. Hundiküüs andis märku. Mammutid silmaga näha! Kõik üles, suur jaht algab!

Jaht algas paljutõotavalt. Mammutikari tuli üha lähemale ja lähemale. Suur mammut tallas teed läbi noore metsa, kiigutas lonti küljelt küljele, murdis käigu pealt oksi ja pistis need endale suhu. Üks mammut sügas end vastu puud ja see murdus pooleks nagu kõrs. Noored mammutid kiskusid lontidega murtud puul kogu võra maha. Mammutid läksid aeglaselt ja rahulikult edasi, nad ei aimanud midagi.
Korraga märkas Mammuti Poeg karja tagumiste salkade seas suurt sagimist. Seal oli midagi lahti. Mis võis mammuteid küll ehmatada?
Mammuti poja poole joksis hingeldav poiss - Kopchem. Tema kohkunud silmades peegeldus hirm, üllatus ja meeleheide.
"Võõrad kütid!" ägas ta ja varises rohu sisse.
Oi, see oli saatuslik uudis jõugule. Kui mammuteid ajavad taga mingisugused võõrad kütid, siis läheb kindlasti ägedaks tapluseks.Jõuk ei lasknud endale meeldida, et keegi võõras sekkuks jahipidamisse nende maa-alal. Mitte ükski jõuk ei talu rahulikult seesugust asja. Kehtis üldtunnustatud seadus:
"Loom kuulub alati kohalikule jõugule. See maa-ala, kust võib laagritule suitsu näha, on igale võõrale kütile "tabu", see tähendab - keelatud ala."
Võõras jõuk oli seda igipõlist seadust rikkunud, seepärast peab ta karistust kandma. Võõrad tätoveeritud lõuaga kütid peavad oma jõhkrat jultumust kahetsema.
vaevalt olid aga jõugu mehed padrikust välja jõudnud ja lasknud pilgul üle laia lagendiku libiseda, kui nad tardusid. See oli kohutav üllatus. Mööda steppi lähenes neile tugev võõraste meeste jõuk.
Neid oli kohalikest küttidest rohkem, seepärast tabuseadus ei loe! Otsustagu jõud! Tugevama vägivald maksab rohkem kui nõrgema õigus. Ja niisiis hrrr! kohaliku jõugu kallale. Võõrad kütid röökisid ja ajasid kohaliku jõugu mehi taga nagu näljased hundid üksikut põhjapõtra.
Meeleheitlikult põgenedes  saavutasid mammutikütid väikese edumaa. Häda, väga must päev! Täna saab otsa kogu jõuk!
Korraga sööstis padrikust välja haavatud mammut. Võõrad sissetungijad, võitlusest ülemeelikuks muutunud, tormasid aega viitmata mammuti kallale. Arvukate haavade tõttu oli mammut juba kõvasti verd kaotanud, seepärast kaitses ta ennast loiult ega rünnanud ise.Kütid ei läinud mammuti juurest eemale vaid lasid võõrastel ivake aega lipata.

Põgenejad otsustasid üle jõe ujuda, et päästa vähemalt oma ja kõikide nende elu, kes on kaasas.
Ei ole neil enam karusnahku, ei ole ilusaid relvi ega tulekivi: kõik jäi laagrisse.
Pole ka tuld, mis kaitseks metsloomade eest. Võõralt jõugult tule varastamine tähendas ka nende jahiõnne äraviimist. Seepärast valvas iga jõuk oma laagrituld võõraste eest. Aga tulekivist tuld räksida jõugu mehed ei osanud.
Enam iialgi ei pöördu jõuk tagasi Dyje äärde. Tugevam võidab, nõrgem taandub - või hukkub.
Raske elu ootab neid ees! Ning jõugul polnud ka õiget juhti. Vana pealik oli jõugus niimoodi võimu haaranud, et oli järjekorras maha pannud kõik kütijõugu mehed. kuid sellest ajast saadik, kui haavatud mammut ta kord puruks tallas, ei leidunud jõugus enam niisugust jõumeest. Iga katse pealikuvõimu haarata oli nurjunud. Ohjeldamatud kütid ei tahtnud sellega nõustuda, et keegi omasugune neid käsutaks.
Kuid sellel raskel katsumuste ajal lõppesid jõugus lahkhelid. Juht oli nüüd tõesti hädavajalik ja nõnda saavutas suurima mõju ahne Tugev, kes kõige rohkem kuulutas, et jõuk peab uuesti endisele heale elujärjele jõudma. Kes aga julgeski talle mõnikord vastu rääkida, selle peale hakkasid kurjalt kärkima kõik üljäänud mehed. Sellest meeldetuletusest aitas, et lärmajat taltsaks teha; vastasel korral oleks niisugune mässaja end ise jõugust välja lülitanud. See oleks tähendanud, et ta peab ära minema ja üksipäini oma ülapidamise eest hoolt kandma. See oleks olnud vastuminek kindlale hukule. Nii valitseski jõuku Tugev, nagu olnuks ta päriliku võimuga pealik. Ta hoolitses selle eest, et kütid ei jätaks jahilkäimist hooletusse, et nad asjatult ei tülitseks ja et saak jaotataks õiglaselt. Paremad palad kuulusid muidugi alati temale.
Jõugul seisis ees suur töö - nad peaved endale enne talve tulekut soetama vähemalt kõige hädavajalikuma karusnahkade tagavara ja ka mõned tulekivikamakad relvade parandamiseks.