Riikide teke.
Aja jooksul sugulussidemed, mis olid varem hõimus peamised, lagunesid. Sugukonnas toimiv
varanduslik ebavõrdsus ajas sugukondi tülli ja pered lahkusid sugukonnast ja oma
kodukohast ning liitusid teiste võõraste inimrühmadega. Niisugune perede
ümberpaiknemine lõhkus sugukondade territoriaalse terviklikkuse ning tekkis uut tüüpi
inimeste ühendus, kogukond, mille liikmete vahel puudusid sugulusvahekorrad.
Hõimudevahelised suhted teravnesid veelgi. Kerkisid esile sõjakad, tugevad ja rikkad
hõimud, kelle eesotsas olid silmapaistvad juhid, kes alistasid teisi hõime. Need,
hõimud kes ei tahtnud sattuda röövkallaletungi ohvriteks sõlmisid liidulepinguid mõne
oma tugeva naaberhõimuga ja kujunesid hõimuliidud. Mõnel pool tekkisid sellistest
hõimuliitudest riigid. Hõimud kõnelesid harilikult ühte keelt ja kuulusid ühte
rahvusse. Hõimude kadumise protsessi käigus rahvuslikult ühtsed hõimud segunesid ja
tekkis rahvas.
Hõimude liikumise ja segunemise tulemusena tõrjuti üksikud hõimud elama kõrvalistesse
piirkondadesse või jäid nad mõnel pool isoleerituks. See sai nende hõimude
kultuurilise mahajäämise või erinevate kultuuriliste iseärasuste tekkimise põhjuseks.
Tihedalt läbikäivad hõimud aga arendasid edasi kultuuri ja teadmisi.
Sugukondlik kord oli oma aja ära elanud. Võrdsete sugukonnaliikmete asemel olid tekkinud
rikkad ja vaesed, õigustega ja õigusteta (orjad) inimesed.
Riigi tekkimine on tunnistus sellest, et ühiskonnaliikmete vahel on tekkinud
lahendamatud vastuolud. Et riigis elava rahva huve kaitsta ja reguleerida inimeste
vahelisi suhteid oli vaja seadusi. Seadused koostati nende poolt, kes valitsesid rahvast
ja nad olid kasulikud eelkõige neile. Kuid seadustes kajastusid tihtipeale ka veel vanad
tavandiõigused, mis olid pärit sugulusvahekorras olevate sugukondade ajajärgust ja
tagasid igale ühiskonna liikmele teatud õigused.
Esimesed riigid tekkisid maaviljelejatel rahvastel, kelle juures aitasid rikaste ja vaeste
väljakujunemisele kaasa metallist künniriistade kasutuselevõtmine, orjade tööjõu
kasutamise võimalus ja eelkõige võitlus paremate ja viljakandvamate maatükkide
pärast.
Vanimad maaviljelejate riigid tekkisid suurte jõgede madalikele, kuhu suurveed kandsid
viljakat mulda: Egiptuses Niiluse jõe orgudes, Mesopotaamias
Tigrise ja Eufrati jõe orgudes, Indias Induse ja Gangese jõgede kallastel, Hiinas
Huanghe ja Jangtse ääres. Enamik neid piirkondi on rikkad ka maavarade, eriti metallide
poolest. Mõnel pool soodustasid metallide hankimist soodsad looduslikud ühendusteed.
Kõik need maad olid ka teataval määral looduslikult kaitstud ja isoleeritud
rändhõimude kallaletungide vastu.
Neile viljakaile aladele tulid mitmed hõimud kes segunesid omavahel ning toimus ka nende
kultuuride ühtesulamine ning kultuuriline rikastumine.
Vanimates kultuurmaades oli maaviljeluse aluseks hästi organiseeritud ja
tsentraliseeritud kunstliku niisutuse süsteem. Selle rajamisel olid metallist
tööriistad suureks abiks. Niisutussüsteemide rajamiseks ja korrashoiuks oli vaja
kindlat korda, seetõttu oli hea keskse valitsemise ja käskudejagamise olemasolu.
Kõik algelised riigid kannatasid rändhõimude kallaletungide ja röövretkede all, kuid
aja jooksul nende hõimude sõjaline jõud vähenes ja nad jäid paikseks ning segunesid
kohaliku elanikkonnaga.
Kuningriik
Algselt sai kuningaks üks rikastest ja võimastest hõimupealikutest,
kellele teised pealikud truudust vandusid. Kuningaks valiti see, kes paistis silma mingite
suurte tegude või võidetud lahingutega. Kuningale kuulusid vähemalt nimeliselt kõik
kuningriigi maad. Neid andis kuningas läänideks krahvidele, vürstidele ja hertsogitele.
Vastutasuks vandusid need kuningale truudust ja võtsid endale kohustuse saata kuningat sõjakäikudel
oma väeüksustega. Kui teine kuningas lahingus võideti , siis sai võitja oma meestele
võidetud kuningriigis maid jagada.
Mõned krahvid ja hertsogid kohustusid kuningat maade eest teenima ka mingis auametis
(tallide ülem, varavalvur, köögiülem jne.) Tööd oli sellistes auametites vähe.
Algul anti maad vaid eluaegseks kasutamiseks. Pärast surma läksid läänimaad tagasi
kuningale, kes võis seda jagada, kellele tahes. Tavaliselt sai lääni aga vanem poeg.
Pikapeale see tava kinnistus ja lään muutus päritavaks maavalduseks.
Krahvid ja hertsogid läänistasid oma maid omakorda edasi parunitele. Parunid võisid
omakorda läänistada maid rüütlitele.
Nii moodustus hierarhiline alluvusastmestik ehk feodaalne hierarhia.
KUNINGAS
HERTSOG; KRAHV; VÜRST
PARUN
RÜÜTEL
TALUPOJAD
Kuningavõim muutus aga aja jooksul päritavaks ning hakati arvama, et tema võim pärineb
otse jumalatelt. Kujunesid välja kuninglikud dünastiad. Kõiki teisi, kes samuti
proovisid troonile tõusta, loeti isehakanuteks.
Kuningas Arthuri lood.
Tugevamad kuningriigid korraldasid tihti sõjakäike nõrgemate kuningriikide aladele.
Tihti oli näiliseks põhjuseks ka kuninga au haavamine.Kuningas kogus kokku rüütlitest
sõjaväe. Iga kuninga alluv tõi lahingusse kaasa oma mehed, varustuse ja sõjamoona. Sõjaväge
juhtis kuningas või kuninga väejuhid.
Väga varakult tekkis ka eriline tülide lahendamise viis - vaenulike poolte ühe või
mitme eestvõitleja vaheline kahevõitlus.
Nohanti turniir
Kuningasse suhtusid tema alamad reeglina austusega. Kuningas pidi ka ise käituma väärikalt
ja õiglaselt, kuigi tegelikkuses olid paljud kuningad julmad ja omakasupüüdlikud.
Cormaci tarkus
Ajaloo järgnevatel etappidel, kui riikide kõrvale tekkisid teised tihti võimsamad
riigid, muutusid tavaliseks ühe riigi vallutusretked teise riigi aladele.
Et riigid tekkisid väiksemate valitsejate allutamise teel, lõhestasid riike sisemised
sõjad valitsejate ja dünastiate vahel.
Millised seadused oleks võinud kehtestada oma riigis õiglane kuningas?
Millised seadused oleks kehtestanud kuningas, kes mõtles vaid omakasu peale?