Üks omapärasemaid riike oli Araabia kalifaat Lähis - Idas .
Araablased olid vallutajad, nad ei tegelenud käsitöö, kaubanduse, karjanduse ega põlluharimisega. Nad olid sõdalased, kes said kõik eluks vajaliku sõjasaagi või maksude kaudud.
Araablastele ei meeldinud elada koos vallutatud rahvaga, nad elasid väljaspool linna asuvas sõjalaagris. Sõjapealikul olid omad telgid koos varahoidjatega ja ajutine mosee. Hiljem kujunesid sõjalaagritest hästi kindlustatud linnad. Araablased tutvusid teiste rahvaste kultuuri ja eluga ning kujundasid oma elu nende järgi.

Hiiglaslikku kalifaati juhtis kaliif. Tema võim oli kõikvõimas. Kaliifi sõna oli seaduseks ja teinekord piisas ainult tema käeviipest, et inimene vangitorni heita või temalt elu võtta.
Pikka aega asus kalifaadi keskus Mesopotaamias, Tigrise jõe kaldal. Araablased ehitasid linna Bagdad, see kujundati ringikujulise plaani järgi. Linna ümbritses kolmekordne ringmüür, mida läbisid neli väravat - igaüks ise maailmakaares. Väravate juurest viisid müüridega piiratud laiad peatänavad keskväljakule. Selle ääres asusid kaliifi palee, peamosee, riigikassahoone, kaardiväe kasarmud ja ministeeriumi majad. Linnasüdamik oli muust linnast eraldatud veel ühe müüriga. Müüridevahelisele alale jäid kaupmeeste ja käsitööliste linnaosad.
Kaliifid ümbritsesid endid hiilgusega, mis ei jäänud alla Bütsantsi keisri omale. Piduliku vastuvõtu ajal istus kaliif siidist eesriide varjus. Tema lähemad abilised pidid seisma valitsejast vähemalt viie meetri kaugusel. Neist omakorda viis meetrit eemal olid õukondlaste kohad ja edasi sama vahemaa järgi seisid lauljad ja pillimehed.
Kaliifil oli valitsemise juures palju abilisis, esimene abiline ehk vesiir vastutas riigi juhtimise eest. Teda ümbritsesid atleetliku kehaehitusega ihukaitsjad, käes paljastatud teravad mõõgad. Tänavatel saatsid teda paarsada uhkelt riietatud sõdalast, kes tegid vesiirile tee vabaks. Kalifaadi kõrgemad võimukandjad tahtsid kanda pikki ja hästi kõlavaid tiitleid. Ametimehe poole pöördumisel pidid alamad tema tiitlit täpselt ja õiges järjekorras ütlema. Nendeks kõlavateks tiitliteks olid "usu lipp ja dünastia au" või kõikide peade pea ja inimsoo täiuslikkus".
Mõtle veel mõni pikk ja aväärne tiitel lisaks!
Kalifaadi rahvaste elu erines tunduvakt elust Euroopas. Neil oli teistsugune usk, kombestik ja kliima. Päeval ei olnud väljas midagi võimalik teha, sest kõrvetava päikese eest oli tervislikum toas istuda. Õhtul pärast päikeseloojangut algas õues aktiivne ringi sahmimine. Siis käidi külas, vahetati uudiseid, kuulati laulikuid ja poeete, vaieldi või aeti niisama juttu. Araablaste majad ehitati savist ja akendeta, valgust ja õhku tuli ruumidesse ainult ukseavast. Puitu oli neil väga napilt, sellepärast oli araablaste eluruumides väga vähe mööblit. Nende tubades oli palju vaipasid ja patju, eraldi olid vaibad palvetamiseks, istumiseks, lamamiseks ja kõndimiseks. Linnas oli kitsastel tänavatel kõige sobivamaks veoloomaks jonnakas, kuid vilgas eesel. Eesleid üüriti soovijatele kindlatel kohtadel, mis meenutasid meie tänapäevaseid taksopeatusi.