Üks omapärasemaid riike oli Araabia kalifaat Lähis - Idas .
Araablased olid vallutajad, nad ei tegelenud käsitöö, kaubanduse, karjanduse ega
põlluharimisega. Nad olid sõdalased, kes said kõik eluks vajaliku sõjasaagi või
maksude kaudud.
Araablastele ei meeldinud elada koos vallutatud rahvaga, nad elasid väljaspool linna
asuvas sõjalaagris. Sõjapealikul olid omad telgid koos varahoidjatega ja ajutine mosee.
Hiljem kujunesid sõjalaagritest hästi kindlustatud linnad. Araablased tutvusid teiste
rahvaste kultuuri ja eluga ning kujundasid oma elu nende järgi.
Hiiglaslikku kalifaati juhtis kaliif. Tema võim oli kõikvõimas. Kaliifi
sõna oli seaduseks ja teinekord piisas ainult tema käeviipest, et inimene vangitorni
heita või temalt elu võtta.
Pikka aega asus kalifaadi keskus Mesopotaamias, Tigrise jõe kaldal. Araablased ehitasid
linna Bagdad, see kujundati ringikujulise plaani järgi. Linna ümbritses kolmekordne
ringmüür, mida läbisid neli väravat - igaüks ise maailmakaares. Väravate juurest
viisid müüridega piiratud laiad peatänavad keskväljakule. Selle ääres asusid kaliifi
palee, peamosee, riigikassahoone, kaardiväe kasarmud ja ministeeriumi majad.
Linnasüdamik oli muust linnast eraldatud veel ühe müüriga. Müüridevahelisele alale
jäid kaupmeeste ja käsitööliste linnaosad.
Kaliifid ümbritsesid endid hiilgusega, mis ei jäänud alla Bütsantsi keisri omale.
Piduliku vastuvõtu ajal istus kaliif siidist eesriide varjus. Tema lähemad abilised
pidid seisma valitsejast vähemalt viie meetri kaugusel. Neist omakorda viis meetrit eemal
olid õukondlaste kohad ja edasi sama vahemaa järgi seisid lauljad ja pillimehed.
Kaliifil oli valitsemise juures palju abilisis, esimene abiline ehk vesiir vastutas riigi
juhtimise eest. Teda ümbritsesid atleetliku kehaehitusega ihukaitsjad, käes paljastatud
teravad mõõgad. Tänavatel saatsid teda paarsada uhkelt riietatud sõdalast, kes tegid
vesiirile tee vabaks. Kalifaadi kõrgemad võimukandjad tahtsid kanda pikki ja hästi
kõlavaid tiitleid. Ametimehe poole pöördumisel pidid alamad tema tiitlit täpselt ja
õiges järjekorras ütlema. Nendeks kõlavateks tiitliteks olid "usu lipp ja
dünastia au" või kõikide peade pea ja inimsoo täiuslikkus".
Mõtle veel mõni pikk ja aväärne tiitel lisaks!
Kalifaadi rahvaste elu erines tunduvakt elust Euroopas. Neil oli teistsugune usk,
kombestik ja kliima. Päeval ei olnud väljas midagi võimalik teha, sest kõrvetava
päikese eest oli tervislikum toas istuda. Õhtul pärast päikeseloojangut algas õues
aktiivne ringi sahmimine. Siis käidi külas, vahetati uudiseid, kuulati laulikuid ja
poeete, vaieldi või aeti niisama juttu. Araablaste majad ehitati savist ja akendeta,
valgust ja õhku tuli ruumidesse ainult ukseavast. Puitu oli neil väga napilt,
sellepärast oli araablaste eluruumides väga vähe mööblit. Nende tubades oli palju
vaipasid ja patju, eraldi olid vaibad palvetamiseks, istumiseks, lamamiseks ja
kõndimiseks. Linnas oli kitsastel tänavatel kõige sobivamaks veoloomaks jonnakas, kuid
vilgas eesel. Eesleid üüriti soovijatele kindlatel kohtadel, mis meenutasid meie
tänapäevaseid taksopeatusi.
Araablased sõid ümmargust pannkoogi taolist leiba. Peamisteks teraviladeks oli nisu, oder ja kasvatati ka riisi. Lihaloomadena kasvatati lambaid ja noori kaameleid. Sealiha ei tohtinud moslem suu sisse võtta. Rohkem eelistati kaamelipiima ja kodus valmistatud juustu. Kõige enam hinnati puuvilju; viinamarju, õunu, pirne, aprikoos ja arbuuse. Araablased vältisid teretamisel kehalist kontakti, s.t. üksteisele kätt ei antud. Araablane puudutas teretamisel parema käega laupa, huuli ja südant, kummardus aupaklikult ja lausus: " Salam aleikum" (Rahu olgu teiega). Niimoodi tervitati ainult omavahel.