Tänavapoiss Gavroche elu oli täis loendamatuid seiklusi. Pariisi tänavad olid talle koduks,vaeslapsed, kodutud plikad ja poisid kaaslasteks. Kui Pariisis puhkes ülestõus kuningavõimu vastu, oli Gavroche õiglust nõudvate võitlejate seas.

Väike kangelane
Victor Hugo järgi

Silmapilgu pärast polnud barrikaadidel enam hingegi. Surnuid ja haavatuid sinnapaika jättes taandusid pealetungijad korratult ja segadusse sattununa tänava kõige kaugemasse lõppu ning kadusid pimedusse.
Vahepeal jõudis Gavroche lipsata barrikaadi teise otsa.
“Kus mu püss on?” hüüdis ta.
Talle anti püss. Siis teatas Gavroche seltsimeestele, et barrikaad on igast küljest ümber piiratud.
“Palun, andke neile hästi naha peale!”
Seistes oma laskeava juures, kuulatas ülem keskendunult.
“Laskuge kummargile, hoiduge seina lähedale! Võtke põlviliasend barrukaadi varjus!”
Barrikaadikaitsjad, kes Gavroche`i ilmumisel olid oma lahindupostidelt lahkunud, sööstsid üksmeelselt barrikaadi poole, aga enne, kui nad jõudsid täita ülema käsku, kõlas kartetsi ulgumine. Lask oli suunatud barrikaadi avasse ja põrkas müürilt tagasi. Kaks meest sai surma, kolm haavata. Seesuguse tulistamise juures ei võinud barrikaad kaua vastu panna.
Mõne hetke pärast avasid mõlemad suurtükid otsesihtimisega tule barrikaadile.; jalaväe püssituli toetas suurtükiväge.
“On vaja iga hinna eest nende suurtükid vaikima panna,” ütles ülem ja kamandas:
“Tuld suurtükiväelaste pihta!”
Kõik seisid ammu laskevalmis. Barrikaad hakkas ägeda innuga tulistama suurtükiväelasi. Üksteise järel käisid seitse või kaheksa kogupauku; tänavad olid mattunud paksu suitsu. Kui tuline udu mõne minuti pärast veidi hajus, selgus, et kaks kolmandikku suurtükimeestest lamavad suurtükkide rataste all.
Ellujäänud suurtükiväelased jätkasid suurtükkidest tulistamist, kuid laskmine muutus märgatavalt hõredamaks.
“Tubli!” ütles üks üliõpilane. “Hiilgav edu!”
Ülem vangutas pead: “Veel veerand tundi niisugust edu, ja barrikaadile ei jää enam ühtki padrunit.”
Gavroche arvatavasti kuulis neid sõnu.

Barrikaadil märgati äkki, et Gavroche seisab tänaval, otse tule all.
Gavroche oli kõrtsist pudelikorvi võtnud, ava kaudu välja barrikaadi taha läinud ja hakkas ülirahulikult surnud sõdurite padrunitaskuist padruneid korvi korjama.
“Mis sa seal teed?” hüüti poisile barrikaadilt.
Gavroche tõstis pea.
“Täidan oma korvi, kodanikud.”
Kas sa kartetsi ei näe?”
“Näen, vihma sajab! Noh, las siis sajab!” vastas poiss.
“Kohe tuled tagasi, kas kuuled!” hüüdis ülem.
“Silmapilk!” vastas Gavroroche ja oli hetkega keset tänavat.
Paarkümmend surnut lamas sõiduteel. Paarkümmend padrunitaskut - see oli tubli saak Gavroche`ile, soliidne padrunitagavara barrikaadi jaoks.
Ümberringi oli kõik kaetud suitsuga nagu paksu uduga. Suits hajus, siis tihenes kõik uuesti. Suits tegi valge päeva pimedamaks ja vastased lühikese tänava üks ühes, teine teises otsas peaaegu ei näinudki teineteist.
See pimedus oli Gavroche`ile abiks. Suitsukate ja tema väike kasv võimaldasid tal tungida kaunis kaugele. Esimesed kuus või seitse padrunitaskut tühjendas ta peaaegu ilma ennast hädaohtu viimata. Ta roomas kõhuli, neljakäpakil, hoides korvi hammaste vahel, libises, väänles nagu madu, hiilis ühe surnu juurest teise juurde ja jätkas korvi täitmist padrunitega.
Barrikaadist ei olnud ta veel kaugel, kuid ükski ei julgenud teda hüüda, kartes sõdurite tähelepanu temale juhtida.

Tema aga tungis üha kaugemale ja kaugemale, ronis kohani, kus suits oli juba hajunud.
Sõdurid, kes olid varjul sillutuskividest kaitsevalli taga, ja need, kes olid kobaras koos tänavanurgal, märkasid mingit punkti, mis suitsu sees liikus.
Parajasti sel hetkel, kui Gavroche tühjendas kivitulba juures lamava tapetud seersandi padrunitaskut, tabas kuul surnukeha.
“Pagana pihta!” hüüdis Gavroche. “Tapavad minu surnuid!”
Teine kuul lõi sädemeid tänavasillutisest tema lähedal, kolmas aga paiskas ümber tema korvi.
Gavroche vaatas ümber ja nägi, et tulistatakse tänavanurgalt. Ta tõusis püsti, ajas enda täies pikkuses sirgu, raputas pead, suunas teda tulistavate sõdurite poole pilkava vaate ja hakkas lõbusalt ning trotslikult laulma. Siis võttis ta korvi üles, korjas kõik väljakukkunud padrunid kokku, lähenes laskuritele veelgi enam ja hakkas tühjendama veel üht padrunitaskut. Neljas kuul lendas temast vilistades mööda, Gavroche jätkas laulu. Ka viiendale vastas ta lauluga.Vaatepilt oli kohutav ning ülev. Gavroche seisis kuulide all ja narris tulistajaid. Paistis, et ta ennast kogu hingest lõbustab. See oli varblane, kes narris jahimehi. Iga lasu peale vastas ta uue laulusalmiga. Tema pihta sihiti vahetpidamata, kuid teda ei suudetud tabada.
Sõdurid naersid teda tulistades. Ta heitis pikali, kargas püsti, peites enese mõnda väravatühemesse, ilmus uuesti nähtavale, jooksis eemale, jooksis lähemale, naeris kartetsilaskude all, näitas pikka nina, ning samal ajal tühjendas padrunitaskuid ja kogus padruneid. Seltsimehed värisesid hirmust, jälgides teda barrikaadilt, tema aga aina laulis.
Kuulid kihutasid teda taga, tema aga oli kuulidest nobedam. Ta mängis surmaga peitust.Ent siis sai üks õel ning tabav kuul vapra poisikese kätte. Gavroche lõi vaaruma ja kukkus. Barrikaadilt kostis kohkumishüüd. Gavroche ajas end püsti, verenire jooksis ta näolt alla. Gavroche tõstis mõlemad käed, vaatas sinnapoole, kust oli kõlanud lask, ja hakkas uuesti laulma. Aga salmi lõpetada te ei jõudnud: teine kuul katkestas ta laulu
igaveseks.Seekord kukkus ta näoli sillutisele ja jäi vait.
Väike poisike ja suur kangelane oli langenud.

1. Mis sa arvad Gavroche`ist?
    Kas ta oli sinu arust väike hulljulge poisike või tõeline kangelane.