Kivisse torgatud mõõk
Stelio Martelli järgi

Mardipäeval, palju sajandeid tagasi suri oma lossis Logresi kuningriigi pealinnas Camelotis Uther Pendragon, kes oli olnud suur kuningas.Temast ei jäänud järele ei leske ega poegi ning seega ei olnud tema kroonil pärijat.
Lossi kogunenud Suur-Britannia parunid ja piiskopid olid väga mures ja mures oli ka Logresi rahvas. Kuningriik ilma kuningata on kui laev ilma tüürita. Kes küll hakkab seda valitsema?
Parunite hulgast oleksid mitmed küll kangesti ihaldanud kuningaks saada, aga keegi ei söandanud ette astuda ja krooni avalikult endale küsida. Siis otsustati ära kuulata, mida arvab suur võlur ja tark Merlin, kes tundis minevikku ja oskas ette arvata tulevikku.
Merlini vastus kõlas, et tuleb ära oodata jõulud ja paluda Jumalat.

Jõulude ajal kogunesid parunid ja Cameloti elanikud katedraali pühale missale. Kui peapiiskop oli lausunud õnnistussõnad ja kõik kirikust väljusid, nägid nad imestusega, et keset kirikuesist platsi seisab suur kivi alasiga, millesse on torgatud mõõk.
Keegi ei osanud seesugusele mõistatusele seletust anda.
Erutatult saabus kohale peapiiskop ja luges kivisse raiutud sõnu: "See, kes selle mõõga siit alasist välja tõmbab, on Jeesus Kristusest valitud kuningas."
Kohe astusid kõige tugevamad parunid ette ja palusid luba end proovile panna. Üksteise järel haarasid nad mõõgast ja püüdsid seda välja tõmmata, kuid tulemusteta.

Samal ajal toimusid ettevalmistused uusaastaturniiriks. Turniirile tõttas ka vana rüütel sir Hector oma kahe poja Kay ja Arthuriga. Kay oli juba rüütliks löödud, kuueteistkümne aastane Arthur aga oli vanemale vennale paaziks.
Turniiripaika minnes märkas Kay, et on unustanud oma mõõga, ning palus Arthurit:"Palun, käi kiiresti kõrtsis ära ja too mulle mõõk."
Aga linn oli tühi, sest kõik olid turniiri vaatamas ja Arthur ei saanud mõõka kätte. Siis nägi ta mõõka, mis oli torgatud alasi sisse. Ta polnud selle kohta midagi varem kuulnud, ning ta lihtsalt astus mõõga juurde, haaras sellest kinni ja tõmbas...

Mõõk tuli alasist ilma takistuseta välja nagu tupest!

Heal meelel viis Arthur mõõga vennale.
"See on ilus mõõk, Arthur. Aga see ei ole minu oma," ütles Kay. "Kust sa selle said?"
"See oli keskväljakul alasi sisse torgatud..."
Kui sir Hector poja teost kuulda sai, käskis ta sellel viivitamatult mõõk endisesse kohta tagasi viia.

Õhtul pärast turniiri läksid kõik parunid kirikusse õhtupalvet pidama. Seal palus sir Hector peapiiskopilt luba, et Arthur tohiks proovida mõõka alasist välja tõmmata.
"See poisike?Ta pole ju veel isegi rüütel!" hüüdis peapiiskop. "Tema üle hakkavad kõik naerma."
Ja tõesti kõlas veidi aja pärast noore Arthuri aadressil heledaid naerupahva-kuid, kui see alasisse torgatud mõõgale lähenes...
Aga kogu väljak vaikis, kui noormees kõigi pilkude all mõõga ilma vähimagi vaevata alasi seest välja tõmbas! Rahvas langes põlvili maha ja sama tegid ka paljud parunid; teised aga jäid püsti seisma.
"Aga ta on ju alles poisike," ütles üks neist. "Mingisuguse rüütli poeg. Kuidas võime niisugust oma kunigaks tunnistada?"
Ja teine lisas:"Siin võib ju mingi mustkunst mängus olla!"

Siis käskis peapiiskop Arthuril mõõga alasi sisse tagasi torgata.
"Vaatame, kas siin on mustkunst mängus, või mitte. Kes soovib, proovigu mõõk välja tõmmata!"
Veel kord tegid parunid ükshaaval katset, kuid tulemusteta.
Kui aga Arthur ligi astus, tuli mõõk alasist välja.
"Põlvili Jumala märgi ees!" nõudis peapiiskop kõuehäälel.
Aga parunid, kes polnud enne põlvili laskunud, ei teinud seda ka nüüd. "Me ei saa omaks võtta kuningat, kes pole kuninglikust soost!" ütlesid nad.
Peapiiskopil oli aga vastus valmis: "Kuninga valib jumal. Kes tunnistab Issanda märki, järgnegu mulle."
Kõik, sealhulgas ka mässulised parunid, keda oli üksteist, järgnesid peapiiskopile, kes sisenes katedrtaali ja asetas krooni pühalikult noorukese Arthuri pähe.

"Isa, mis minuga tehti?" päris Arthur veidi aega hiljem Hectorilt.
Too vastas: "Sir, teile pandi pähe kroon mis kuulub teile õigusega."
Siis küsis Arthur: "Ja mida ma pean nüüd tegema?"
"Sulgege ennast lossi, sest teil on vaenlasi. Siis kutsuge kokku kõrgem õukond, sir," soovitas Hector.
Nii Arthur tegigi. Selleks palus ta lossi ilmuda kuningriigi kõige suursugusemaid ülikuid ning nooruke kuningas võttis truudusevande piiskopidelt ja parunitelt, välja arvatud üheteistkümnelt mässuliselt parunilt, kes avaldasid protesti, sest nad soovisid kuningat, kes oleks kuninglikku verd.
Mässulised parunid lahkusid, ähvardades külvata sõda ja surma.

Peagi astus sisse käskjalg ja kuulutas:" Sire, mässulised parunid valmistuvad lossi ründama!"
"Mida me nüüd teeme?" küsis Artur.
Kuid võlur Merlin vastas talle täiesti rahulikult:
"Haara oma alasist tõmmatud mõõk, mida nimetatakse Exalibur, mis tähendab "kivist vabastatud" ja kogu kokku need, kes on sulle ustavad, ning mine lahingusse."
Nii kogunesid suure kiiruga Arthurile ustavad parunid. Noor kuningas tõmbas selga raudrüü, hüppas hobuse selga, haaras Exaliburi, tõstis selle kõrgele ja hüüdis: "Minu järel, mu rüütlid, sest ma lähen võitlusse!" Ta kannustas hobu ja tema ustavad toetajad järgnesid talle. Kuningas Arthur oli nii vapper, et kõik olid lausa hämmeldunud. Mässulised löödi puruks ja tapeti ning need, kes neist ellu jäid, laskusid põlvili ja vandusid Arturile truudust, kui oma tõelisele kuningale.

Ühe aasta jooksul tunnustasid Arthurit Logresi seadusliku kuningana ka kõik teised Suur-Britannia kuningad ja ülikud.

1. Kes võisid saada kuningaks?
2. Mille poolest erines kuningas teistest inimestest?
3. Uuri järele, millised kohustused võtsid endale rüütlid, kes andsid kuningale truudusevande.
4. Miks oli tähtis, et ka naaberkuningriigid tunnustaksid vastvalitud kuningat?