Elu sugukonnas.

Sugukondade teke ja paikseks jäämine.

Kiviajal kujunes välja tööjaotus mehe ja naise vahel.
Naised tegelesid korilusega ja mehed küttimisega.
Jahti peeti varasemal ajal kollektiivselt, individuaalne jahipidamine kujunes alles hilisemal ajal.
Korilus püsis tähtsa elatusallikana kogu kiviaja vältel, sest küttimine polnud alati tulemusrikas.

Ka palju arenenumad rahvad tegelesid korilusega.
Irokeesi ja algonkini indiaanlased kogusid toiduks metsikult kasvavat riisi. Igale hõimule kuuluv "põld" oli sugukondade vahel ära jaotatud. Juba enne riisi valmimist valvasid sugukonna naised paatides sõudes oma põlde. Saak koristati kollektiivselt.

Küttimine ja esimeste loomade kodustamine ja viljakasvatuse avastamine tagas parema elatusvahenditega varustatuse ning inimesed võisid siirduda suhteliselt paiksele eluviisile.
Oma asulad rajasid inimesed lahtistele kohtadele, mida kaitsesid etteulatuvad kaljud, mitte koopaisse nagu eelnevail ajastuil.
Hakati ehitama kindlaid elamuid - pooliti maasse kaevatud kodasid, mis olid kindlustatud kividega ja varustatud kiviplaatidest põrandaga. Katus oli tõenäoliselt koonusekujuline ja kaetud okste ning loomanahkadega. Mõned kojad olid kuni 200 m2 suurused. Kojas asetsesid tulekolded ning mõnikord ka algelised ahjud. Algeliste elamute ehitamine oli kiviajal naiste hooleks. Naine kandis elamut ka rännakutel endaga kaasas.Hiljem hakkasid püsivaid elamuid ehitama peamiselt mehed.
Pole teada, kas inimene oskas juba sellel ajajärgul tuld süüdata. Hiljem õpiti saama ka tuld puurimise või hõõrumise teel.
Sellel ajal õppis inimene ka õmblema. Kokkuõmmeldud loomanahkadest tehti kehakatteid ja elamute katuseid.
Õpiti kasutama savi nõude valmistamiseks. Savinõudes hakati keetma toitu.
Mõnes selle ajajärgu asupaigas oli mitu koda, mis moodustasid väikese asula kus elas kuni 100 täiskasvanut.
Paiksete asulate tekkimisel kujunesid ümber ka suhted inimühiskonnas.

Missugune oli hõimu ülesehitus? Mis on sugukond?

Mittepüsiva, kergesti laguneva inimrühma asemele tuli püsivam veresugulastest koosnev kollektiiv - sugukond, keda liitis ühine töötegemine ja jahipidamine.
Küla koosnes peredest, kus elasid omavahel suguluses olevad inimesed. Pered koosnesid mitme põlvkonna sugulastest. Peres valmistati kõik vajaminev enda jaoks ise. Toitu keedeti ühiselt.
Pere vanem oli valitud pereliikmete poolt pere juhiks ja majapidamise organiseerijaks. Oma tegevuses pidi ta arvestama alati kõigi pere täiskasvanud liikmete arvamusega.
Peredest moodustusid suured sugukonnad. Sugukonnale kuulusid mets heinamaad ja põllud. Need olid aga olid jagatud perede vahel. Aegajalt jagati põllumaad perede vahel ümber, arvestades liikmete arvu peredes.
Sugukonnale kuuluv maa hariti üles ühiselt. Seejärel hooldas iga pere enda maatükki kuni lõikuseni. Saak koristati ühiselt ja jagati perede vahel.
Osa lõikusest jäeti alati sugukonna ühisesse tagavarasse.
Sugukonda juhtis sugukonna nõukogu, milles olid iga pere esindajad. Kuid ka kõigil teistel täiskasvanud sugukonna liikmetel oli mõju sugukonna asjade otsustamisel.
Eriti tähtsad asjad otsustati kogu sugukonna koosolekutel.
Sugukonna huvid seisid kõrgemal üksikute perede huvidest.
Sugukonnas kehtisid sajandite vältel kujunenud tavad ja reeglid ning valitses range kord. Korrast üleastujate karistuseks oli naeruväristamine aga ka sugukonnast väljaheitmine või koguni surmamine.
Mitu sugukonda moodustasid hõimu, kelle valdusse kuulus hõimu ühine maa ja keda juhtis sugukonnavanemate nõukogu. Nõukogu kõige vanem liige oli hõimu vanemaks. Mingit kõrgemat võimu hõimude üle polnud.

Seni kuni eksisteerisid sugulusvahekorra alusel tekkinud inimeste rühmad, sugukonnad, oli lahkumine sugukonnast võimatu. See sugukonna ühtsus lõi solidaarsustunde ja distsipliini ühiskonnas.
Mitmed sugulusvahekorras olevad sugukonnad moodustasid hõimu. Tihti oli nii, et ühe sugukonna mehed ei tohtinud võtta naisi oma sugukonnast, vaid pidid neid tooma teisest oma hõimu sugukonnast.

Üks näide sugukondade jaotusest hõimus on seneka-irokeeside hõim:
Hõim jaguneb kaheks pooleks, kellesse kuuluvad omakorda mitmed sugukonnad.

Indiaanlaste pärimuse järgi olid karu ja hirv kaks algsugukonda, kellest teised tekkisid jagunemise tagajärjel. Sugukondi oli algselt alati paarisarv, et saaks tuua naisi oma sugukonnapaari juurest. Mees ja naine pidid alati pärinema teisest hõimu poolest. See tegi võimatuks abielud oma lähisugulastega.

Sugukondliku korra arenedes jääb hõimu koosseisu lihtsalt suurem või väiksem arv sugukondi.

Tasmaania pärismaalased - kõige algelisem teadaolev inimrühm meie päevil.
Milline oli hõimu ülesehitus?
Miks oli vajalik selline hõimujaotus?

*Kujutle, et kirjeldad maadeuurijana Ameerika ürgmetsas elava senitundmatu hõimu ülesehitust.

_________________________________________________________________________-

Põlluharijate suguharu ja karjakasvatajate suguharu elu erinevused.

Põlluharijate kultuur
Sellel ajajärgul ilmusid ka esimesed viljakasvatajate kultuurid.
Tõenäoliselt leiutas maaviljeluse naine.
See arenes välja korilusest ja kujunes naiste tööalaks.
Algul seisnes maaviljelus üksiku taimeliigi kasvatamist väikesel elamulähedasel maalapil.
Põlluks sobivat pinnast leidus mudaste setetega kaetud jõeorgudes. Põllupinnast liigse niiskuse ärajuhtimiseks tuli rajada kraave. Sinna lähedale rajasid põlluharijad ka oma vaikülad.Vaiadele rajatud asulate elanikud harisid maad, püüdsid kala ja pidasid koduloomi. Veekogudel liiklemiseks kasutasid nad paati ja mõla.
Kuid peagi levis põlluharimine laiemalt. Põlde rajati ka teistele lagedatele aladele või saadi põllumaad juurde metsast.
Sealsetes põlluharijate asulates paiknesid elamud ringikujuliselt ümber keskse väljaku ehk vainu, kus hoiti kariloomi. Elamud olid tehtud puust ja põletatud savist ning nende pindala oli kuni 150 m2. Elamu oli nelinurkne ning vaheseintega jagatud väiksemateks eluruumideks, milledes olid ahjud ja põletatud savist põrandad. Mõned elamud olid rajatud ka poolenisti maa sisse.
Maaharimiseks tuli saada maad metsadelt, tehes põletades juurde uusi põlde. Alepõletamine kujunes peamiseks põlluharimisviisiks.
Ale tegemiseks raiutakse maha peenemad puud ja jäetakse kuivama. Siis süüdatakse puud põlema ja nad põletavad ja kuivatavad ka jämedamad puud. Pärast põletamist puhastatakse maatükk puujäänustest ja tasandatakse. Tuhk puistatakse laiali. Edasi kobestatakse pinnas. Põllu ümber ehitatakse tara metsloomade kaitseks. Terad külvatakse vihmase hooaja alguses. Tärganud põldu kaitstakse loomade ja lindude eest kära ja hernehirmutistega.
Põlluharimisriistad olid kaevepuu, kõblas ja karuäke, mis valmistati oksalisest puuladvast.
Põllu ettevalmistamine oli suur ja raske töö ning selleks liitusid mitu suguluses olevat sugukonda. Tegevust jätkus nii meestele kui naistele. Maa tasandamine ja kobestamine ning edasine hooldamine jäi naiste tööks.Peagi ületas maaviljelusest saadav toiduhulk küttimisest saadava ja teatud piirkondades kujunes maaviljelus tähtsaimaks elatusallikaks. Nii tõusis naise osatähtsus sugukonnas.
Paar aastat andsid alepõllud head saaki, kuid siis kurnati maa välja ja seal põllupidamine ei tasunud ära. Pikkamisi vanad alepõllud taasvõsastusid.
Selleks, et kasvatada toitu, tuli kogu aeg juurde teha uusi põllumaid.

Elanikkonna arvu suurenedes jäi vabu maid järjest vähemaks. Suured metsamassiivid, kus oli hea küttida, muudeti põllumaaks.
Üha sagedamini tuli hakata kasutama sama maatükkipõlluks. Siis kujunes välja mitmeväljasüsteem ja viljavaheldus. Üksteise järel kasvatati samal põllul erinevaid vilju ning osa aastaid oli põld ka söödis.

Kõplaviljelus ja karjakasvatus andsid inimestele peamised elatusvahendid. Küttimine ja kalapüük olid teisejärgulise tähtsusega.

Juba kõige varasemal ajal oli inimeste rännuteedele omane teatud regulaarsus. Tihti liikusid inimrühmad loomakarjade kannul, kasutades loomade poolt sissetallatud radu. Loomakarjade liikumisteede äärde kujunesid välja ka esimesed asulad.
Kui inimesed jäid paikseks ja hakkasid tegelema põllupidamisega, kujunesid asulate vahele tavapärased ühendusteed. Muistsel ajal oli kõige suurem osatähtsus veeteedel või piki veeteede ääri kulgevatel teedel. Rännakutel liiguti hanereas ning mehed pidid olema valmis oma sugukonna liikmeid kaitsma kiskjate ja vaenlaste eest.

Karjakasvatajate kultuur
Steppides ja suurtel rohumaadel kujunesid välja rändkarjakasvatajate sugukonnad.
Koos oma loomakarjadega liikusid nad ringi väga laialdasel maaalal, kandes kogu oma elamist endaga kaasas.
Ebasobiv ilmastik - tuuled mis puhusid ära mulla, palavad kuivad suved ja külmad talved - takistasid viljakasvatust ja paiksete põldude rajamist.
Levinuim koduloom oli sel ajal hobune, keda kasutati nii liiklemiseks kui toiduks. Kasvatati ka lambaid, kitsi ja sigu.

Võrdleme põlluharijate ja karjakasvatajate sugukonna elu.
Milline võis olla ühiskonnakorraldus, kelle käes oli mõjuvõim sugukonnas.
Võitlus küla eest.

Muistsed hõimurahvaste Euroopas.

ÜL.Mis on sarnast ja mis erinevat tänapäeva- ja hõimurahvaste traditsioonide vahel?

Suhete muutumine hõimus.
Seni kuni eksisteerisid sugulusvahekorra alusel tekkinud inimeste rühmad, sugukonnad, oli lahkumine sugukonnast võimatu. See sugukonna ühtsus lõi solidaarsustunde ja distsipliini ühiskonnas.
Mitmed sugulusvahekorras olevad sugukonnad moodustasid hõimu. Tihti oli nii, et ühe sugukonna mehed ei tohtinud võtta naisi oma sugukonnast, vaid pidid neid tooma teisest oma hõimu sugukonnast.

Tingimustes, kus isa ja ema olid erinevatest hõimu osadest, koondusid pered naiste, emade ümber. Iga selline rühm koosnes naise järglastest ja arvestas päritolu naisliinis. Nõnda tekkisid emajärgsed sugukonnad, kus ühiskonna algrakuks sugukonnas oli naise ümber koondunud pere. Pere koosnes 4-5 põlvkonna naistest, meestest ja nende järglastest.
Matriarhaadi tingimustes oli enamasti iseloomulik, et abielu sõlmiti enamasti naise, mitte mehe algatusel. Tütarlapsed valisid endale ise vabalt mehe.
Põhja-Ameerika tsokta indiaanlastel oli järgmine abiellumistava:
Peigmees ja mõrsja pandi kahte lähestikku asetsevasse hütti. Poolele teele kummastki hütist torgati kepp. Vastava signaali peale hakkas mõrsja kepi poole jooksma. Veidi hiljem pääses valla ka peigmees, kes pidi mõrsja tabama enne kui see jõudis kepini. Mõrsjast olenes, kas ta lasi peigmehel end tabada või mitte.

Kogu pere vara on matriarhaalses peres ühine, välja arvatud isiklikud asjad. Peret juhtis naistest vanem. Tema koldel valmistati ka perele toit. Niisugused pered üheskoos moodustasid sugukonna, kes kasutasid ühist põllumaad. Põllumaa jagati pereliikmete suuruse järgi perede vahel. Sugukond moodustas omaette asula või mitu lähestikku paiknevat küla. Maatükk hariti üles ühiselt kuid hooldati perede kaupa. Ühine oli ka saagi koristamine ja jagamine perede vahel. Osa lõikusest jäeti ka sugukonna ühisesse tagavarasse.
Kes oli otsustaja sellises sugukonnas? Sugukonna eesotsas seisis kõige vanema pere naiste vanem. Oma tegevuses arvestas ta alati sugukonna teiste naiste arvamustega, kes üheskoos moodustasid midagi sugukonna nõukogu taolist.
Mitu emajärgset sugukonda üheskoos moodustasid hõimu, kelle eesotsas seisis samuti mõnikord naine.

Ajajärgul, kui kodused tööd jäid rohkem naise kanda ja mees tegi põllutöid ning tegeles karjakasvatusega, hakkas mehe osatähtsus peres tõusma. Mees omandas peres domineeriva osa ja tekkis patriarhaat. Üleminekuga matriarhaadilt patriarhaadile tekkisid uued abielu ja perekonnavormid. Kuna mees oli nüüd tihedalt seotud pere majandusega, hakkasid mehed tooma naisi enda juurde, oma peresse. Nüüd kujunesid välja isajärgsed suurpered. Pere eesotsas seisis loomulikult vanem mees.Ka naine ei katkestanud mehele minnes suhteid oma pere ja sugukonnaga, kuigi tema sidemed sellega nõrgenesid pidevalt. Patriarhaalses ühiskonnas määratakse päritolu isa järgi.

Maa ja rikkuse koondumine üksikute kätte.
Kiviaega asendas metalliaeg. Mitmeid metalle kasutati juba varem, kuid ainult piiratud määral. Esimesed kasutuselevõetud metallid - kuld, hõbe ja vask olid pehmed ja kergesti külmalt töödeldavad. Esiajal kasutati ka meteoriitse päritoluga rauda. Muinassumerid nimetasid rauda - an bar - taevane tuli. Suhete muutumine hõimudes matriarhaadilt patriarhaadile.

Metalle töödeldi kivikirve abil ja nad olid esiaja inimestele nähtavasti samasuguseks kiviks nagu teiste tööriistade materjalgi. Näiteks irokeesid nimetasid vaske punaseks kiviks. Metalle sulatada ei osatud.Tõeline metalliaeg algas, kui õpiti metalli maakidest välja sulatatama ja seda kuumalt valama ja sepistama. Vase sulatamise tehnika tekkis juba esiajal, kuid vaske saadi tööriistades selle pehmuse tõttu kasutada vaid piiratud ulatuses. Pronks - vase ja tina sulam oli märksa kõvem ja madalama sulamistemperatuuriga ning teda oli hea sepistada. Pronks täitis hästi vorme ja andis teravaid lõikeservi. Vase ja tina segu leidub paljudes kohtades maagina, kuid pronksi valmistamiseks segati sulam kokku harilikult kahest erinevast metallist, mida kaevandati eri kohtades.

Pronksiaja saabumine tähistab võimast tõusu tehnika ja kogu kultuuri arengus, kuid pronks oli kättesaadav vaid vähestele, sest selle valmistamise toormaterjali ei leidunud kõikjal. Tihtipeale vahetati pronksesemeid toidu vastu ning terves sugukonnas võis olla vaid 1-2 pronksist tööriista - kirvest või sirpi. Pronksist riistu said endale lubada vähesed.

Tõelise murrangu inimkultuuri arengusse tõi aga rauatöötlemisoskuse leiutamine. Rauamaaki leidus laialdasemalt. Rauda sai sulatada ka soomaagist. Nii muutus raud kiiresti kättesaadavaks paljudele hõimudele. Muistne raud polnud nii kõva kui praegune, sest ei osatud saavutada piisavalt kõrgeid sulamistemperatuure. Raud sisaldas alati maagiräbu ja slakki, kuid sellest valmistatud tööriistad olid ometi tugevamad kui mistahes kivist või pronksist tööriistad.

Üleminek metallide ajastule tõi ühiskonna ajaloos revolutsioonilise pöörde. Juba pronksiajal toimus relvastuse tormiline areng. Need, kes said lubada endale pronksist relvi, said allutada jõuga teisi hõime enda alluvusse. Nii hakkas üha enam rikkusi kogunema üksikute rikaste kätte. Metallist sahaga sai harida paremini ka põldu nii, et saagikus tõusis tunduvalt ja nende põldude omanikul hakkas toiduaineid üle jääma.

Nüüd hakkasid rikkamad hõimud enda juures pidama käsitöölisi, kes oskasid hästi valmistada teatud tööriistu. Eriti tähtsa koha omandasid sepad. Ka pottsepatöö edenes.

Käsitöö arenes paiksete põlluharijate juures jõudsamalt kui rändkarjaste käes. Käsitöölistest kujunes välja omaette seisus. Käsitöölised ei harinud enam maad vaid said elatist vahetades käsitöötooteid toidu ja muu vajaliku vastu.

Põllult sai paremat saaki ka seda sügavamalt harides. Selleks pidi kasutama atra Et põllupidamine tõuseks kõrgemale tasemele oli vaja koduloomi adra ette - härgi, eesleid või hobuseid. Veised andsid põllu väetamiseks ka sõnnikut.

Nii asendusid alepõllud aja jooksul künnipõldudega. Künniviljeluse tekkimisega muutus oluliselt mehe ja naise osa sugukonnas. Toimub üleminek matriarhaadilt patriarhaadile. Juba aletegemine ja metsade kadumine viis küttimise vähenemisele. Koduloomi kasvatades polnud vajadus küttimise järele enam nii suur. Nii hakkas mees vähehaaval oma tähtsust kütina kaotama ja osalema põllupidamises mis oli seni naise õlgadel. Künnipõllundus sai valdavalt meest tööalaks, sest nõudis jõudu. Nüüd on mehe osa pere ülalpidamises suurem ja suurem oli ka tema sõnaõigus sugukonna asju otsustades tekib patriarhaat.
Koduse majapidamise arenedes saab sellest uus tootva töö haru. Kodune majapidamine jäi naise hooleks. Nii toimus see järkjärgult, mõnedel hõimudel on näiteks pottsepatöö, kangakudumine meeste tööks.

Patriarhaalne suurpere kujunes ühiskonna peamiseks algrakukeseks. Suurperes toodeti kõik vajaminev enda jaoks ise. Algul oli patriarhaalne juhtimine rajatud demokraatlikele alustele. Pere vanem oli valitud pereliikmete poolt pere juhiks ja majapidamise organiseerijaks. Oma tegevuses pidi ta arvestama alati kõigi pere täiskasvanud liikmete arvamusega. Vanema naise juhtida olid sellises peres majapidamistööd. Naisel oli tugev võim mitte ainult naiste vaid ka pere nooremate meeste üle.

Kui pered muutusid suureks, jagunesid nad osadeks, kusjuures iga eraldunud pere sai omaette eluruumi, mis paiknes peremaja kõrval kuid hakkas elama iseseisva majapidamisena.

Kujunesid suured sugukonnad, kes haldasid ühiselt metsa ja heinamaid, põllumaad aga olid jagatud perede vahel. Aegajalt jagati põllumaad perede vahel ümber, arvestades liikmete arvu peredes.

Sugukonda juhtis sugukonna nõukogu, milles olid iga pere esindajad. Kuid ka kõigil teistel täiskasvanud sugukonna liikmetel oli mõju sugukonna asjade otsustamisel. Eriti tähtsad asjad otsustati kogu sugukonna koosolekutel. Hiljem naiste häälte osakaal vähenes. Sugukonna huvid seisid kõrgemal üksikisiku huvidest.

Sugukonnas kehtisid sajandite vältel kujunenud tavad ja reeglid ning valitses range kord. Korrast üleastujate karistuseks oli naeruväristamine aga ka sugukonnast väljaheitmine või koguni surmamine.

Kes võis saada hõimupealikuks?
Seoses suurperelise sugukonna suurenemisega ja majanduse edasiarenemisega, eriti kaubavahetuse arenemisega kasvas perevanema osatähtsus. Purunes algne sõnaõigus ning perevanemad muutusid pere majanduse ja kogu omandi ainuvaldajateks. Kasvas ka perevanema isiklik mõjuvõim pereliikmete üle. Et ka teised peresse kuuluvad mehed ei tahtnud oma mõjuvõimu kaotada, hakkasid suurpered jagunema üksikperekondadeks, mis koosnesid ainult vanematest ja nende lastest. Igal perel oli nüüd täiesti iseseisev majapidamine. Iga peremees pärandas perele (s. o. talle) kuuluva varanduse üle oma lastele, eeskätt poegadele.

Loomulikult toimus suurperede lagunemine sugukonnas erineva kiirusega. Sel ajal kui mõned suurpered veel toimisid, olid osad pered juba lagunenud. Sugulasperede vahel püsisid mitmesugused sidemed.
Üha suuremat osa hakkas peres etendama tööjõud. Selleks olid orjad. Nüüd ei tapetud enam hõimudevahelistes kokkupõrgetes vangi võetud vaenlasi, vaid võeti nad orjadeks, keda peremees kasutas tööjõuna. Orjad polnud aga ka päris õigusetud. Alati oli karta orja sugulaste julma kättemaksu ning säilis ka orja vabaksostmise võimalus. Orjadeks võisid muutuda ka need peremehed, kes omadega toime ei tulnud ja rikkamatelt peredelt laenu võtsid. Nii toimus inimühiskonna jagunemine vabadeks inimesteks ja orjadeks, kellel olid erinevad õigused.

Et perede kasutada olid erinevad maatükid ja tööjõu hulk, siis hakkasid perede vahel tekkima tunduvad jõukusevahed - süvenes varanduslik ebavõrdsus. Tekkis rikas ja mõjuvõimas sugukonna ladvik. Suur tähtsus oli siin vanematel. Kuid tõeliste vanemate asemele tungisid nüüd rikkad, kes ei olnud huvitatud maaomandi võrdsest jagamisest kõigi perede vahel.

Mitu sugukonda moodustasid hõimu, kelle valdusse kuulus hõimu ühine maa ja keda juhtis sugukonnavanemate nõukogu. Nõukogu kõige vanem liige oli hõimu vanemaks. Mingit kõrgemat võimu hõimude üle polnud.
Kõige jõukamate sugukondade vanemad ja rikkamad pered moodustasid hõimuaristokraatia, juhtides hõimu asju. Hõimus tõusis esile hõimupealikkes alguses oli rikaste hulgast valitav, kuid hiljem muutus hõimupealiku amet päritavaks. Teised sugukondade vanemad muutusid hõimupealiku sõltlasteks ja moodustasid vanemate ja nooremate pealikute hierarhia, alludes sageli üksteisele. Sugulussuhted ja varandus etendasid siin tähtsat osa. Kuid mida tugevam oli hõimupealik, seda julgemini rikkus ta sugukondade õigusi ja traditsioone. Tihti kõrvaldas ta üksikute sugukondade seaduspärased vanemad ja pani nende asemele oma perekonna liikmed valitsema. Pealik võttis endale ka kohtupidamise ja karistamise ülesande ning sai lõpuks kogu hõimule kuuluva maa ainuomanikuks, mida ta jagas sugukonnavanematele kasutamiseks hea teenistuse eest.
Suhted sugukondade vahel hõimus.
Hõimu piires eristusid rikkad ja vaesed sugukonnad.
Tekkivad varanduslikud vastuolud põhjustasid alatasa kokkupõrkeid maa pärast. Riide põhjustas ka naiste röövimine, juhuslik või tahtlik surmamine, sugukonnaõiguste ja -puutumatuse rikkumine. Naise kui tööjõu eest tuli mehel maksta naise perele kompensatsiooni ehk pruudiluna. Naine, kes perest lahkus viis aga uude peresse kaasa kaasavara, mis kuulus ainuüksi temale.
Teine abielu sõlmimise viis oli naiste röövimine ehk tõmbamine.
Sigelinde röövimine
Kuni sugukondade vahel puudus hõimus veel autoriteetne võim, oli enesekaitse ainsaks vastulöögiks õigusrikkumistele. Enesekaitse omandas veritasu kuju. Kogu sugukond pidi asuma kaitsele, kui kannatada oli saanud üks sugukonna liikmeist. Kättemaks muutus kohustuseks, auasjaks, pühaks kohuseks. Sugukonna liikme haavamise või surma puhul tuli kättemaksusk valada vaenlase verd. Veritasu päästis valla kired ja kättemaksuaktid järgnesid üksteisele ning kandusid edasi põlvest põlve. Tihti lõppes kättemaks alles ühe vaenutseva sugukonna täieliku hävimisega.
Peagi aga tungisid ka sugukondade vahele majanduslikud huvid. Kättemaks lakkas olemast piiritu ja lõputu
Õigus seletada ja kohandada vanasid tavasid kuulus vanadele meestele. Seoses sellega fikseeriti vanad tavad ja viidi teatavasse süsteemi ning need kandusid edasi põlvest põlve. Nii tekkis tavaõigus.
Tavaõigusega püüti fikseerida ühelt poolt vanu sugukondlikke norme, teiselt poolt püüti aga kinnistada uusi ühiskonna kihistumise ja võimu printsiipe.Tavaõiguses olid välja töötatud väga täpsed trahvimäärad mitmesuguste kuritegude eest, alates inimese surmamisest ja lõpetades kodulooma kerge vigastamisega.
Kehavigastusse hakati suhtuma kui majandusliku kahju tekitamisse ja surmamisse kui tööjõu hävitamisse.
Kui surmatud oli üks inimene, tuli kättemaksuks surmata samuti 1 inimene. Hiljem asendas kättemaksu lunamaks ehk pearaha. . Kättemaksu kordasaatmisele järgnes vaenutsevate poolte pidulik leppimine. Sageli kinnitati neid suhteid abieluga mõlemast sugukonnast pärit noorte vahel.

Üksikute hõimude vahelised suhted olid erinevad.
Hõimude vaheliste suhete aluseks oli kodupiiride puutumatuse ja kaitse printsiip. Hõimu maaala peeti puutumatuks ja selle piire tuli kaitsta ja austada. Selleks tõusis hõim nagu üks mees relvile.
Muidugi tuli ette ka teisi kokkupõrkepõhjusi hõimude vahel - hõimu väärikuse alandamine (tule varastamine hõimult, tootemite rüvetamine jne.)tõi kaasa enesekaitse ja isegi vasturetkede sooritamise vajaduse.
Vara saamiseks organiseeriti ka sõjaretki. Sõjaretke juhiks oli harilikult hõimupealik, hiljem sõjanduse arenedes ka väejuht. Pealiku ümber kogunes sõjakas noorsugu, kellest moodustus tema kaaskond. Kaaskond sai endale erilisi õigusi, teenete eest vara ja maad.
Sõjalisel eesmärgil ja vaenlase nõrgestamiseks rööviti vaenuliku hõimu külad paljaks, inimesed orjastati ja põletati vaenlase külad maani maha. Kui vaenlast täielikult ei hävitatud, pandi talle peale maksukohustus.
Juhtus sedagi, et võidetud aeti oma maadelt ära ja nende asemele pandi elama omad sugukonnad.
Kuigi naised neis ei osalenud, olid nad tihti nende algatajateks. Sõjakäigu ajal kätte saadud sõjamehed tapeti, vangiks võeti ainult naisi. Vangivõetud mehed lapsendati ja võeti tihti langenud pereliikmete asemele. Lapsendatud vangist sai pere võrdõiguslik liige.
Sõjakäikudega kujunesid ja arenesid vapruse ja kangelaslikkuse ideaalid ning nende asitõendina sõjatrofeede (skalbid) kogumine. Tihti oli trofeede hankimine sõjaretke ainsaks eesmärgiks.
Pealikud ja kaaskondlased said sõdade ja röövsaagi abil rikkaks. Nad peitsid kartusest vaenlaste ees osa oma aardeid maasse, mida leitakse tänapäevani.
Tulimao aare.
Pealikud jagasid oma kaaskondlastele peale varanduse ka maid, milles need said alampealikuteks ja teisi eesõigusi.
Ei maksa arvata, et sellel arenguastmel muutusid kõik inimesed röövliteks. Sõda jäi siiski erandnähtuseks. Kuid ahnete ja sõjakate naabrite kallaletungi võimalus oli pidevalt ähvardamas. Kui kokku põrkasid 2 võrdse tugevusega hõimu, siis valati harilikult vähe verd ja täristati rohkem relvi ning heideti üksteisele solvanguid.
Kujunesid välja ka mitmesugused rahulikud "diplomaatilised" tülide lahendamise viisid, milles naised etendasid tähtsat osa.Väga levinud olid hõimude vahelised sõpruskülaskäigud. Külalisi tuli alati kostitada ja ka ise ei mindud külla tühjade kätega.
Sedamööda, kuidas üksikute hõimude vahel hakkasid arenema vaenulikud suhted ja esinema kokkupõrked, hakati pühendama suuremat tähelepanu asula kunstlikule kaitsmisele. Seetõttu on asulad põhiplaanilt ümmargused. Majad piirati väljastpoolt omakorda taraga.
Ka kuivale maale ehitatud vaiasulad piirati kraaviga.
Selleks, et olla kaitstud ootamatute rünnakute vastu rajati linnuseid, mis olid ümbritsetud tara, kaitsevalli või kraaviga. Linnusesse kogunes hõimurahvas linnust ümbritsevatest küladest hädaolukorras. Linnustesse oli kogutud ka toitu, relvi ja teisi sõja ja piiramise korral vajalikke materjale. Linnuses töötasid ka sepad, relvameistrid ja teised käsitöölised.
Linnused said hiljem linna tekkimise lähtevormiks.