Hõimud
Aja möödudes ei jaotatud saaki enam võrdselt perede vahel.
Need, kelle kasutada olid paremad maatükid, muutusid teistest jõukamateks.
Rikkamad pered moodustasid hõimuaristokraatia, kelle juhtida
olid hõimu asjad. Kõige rikkamast ja võimsamast mehest sai hõimupealik ehk
valitseja.
Alguses oli pealik rikaste hulgast valitav.
|
Hiljem muutus hõimupealiku amet päritavaks.
Pealik sai kogu hõimule kuuluva maa ainuomanikuks.
|
Selleks, et olla kaitstud ootamatute
rünnakute vastu, rajati linnus, mis oli ümbritsetud kraavi või
kaitsevalliga.
Linnuses elas valitseja. Linnustesse oli kogutud ka toitu, relvi
ja teisi sõja ning piiramise korral vajalikke materjale. Linnuses töötasid sepad,
relvameistrid ja teised käsitöölised.
Linnusesse kogunes hõimurahvas hädaolukorras.
Hõimus kehtisid tavaõigused.Tavaõiguses
olid välja töötatud väga täpsed trahvimäärad mitmesuguste kuritegude eest, alates
inimese surmamisest ja lõpetades kodulooma kerge vigastamisega.
Õiguste kehtestamine kuulus alguses sugukonna vanadele meestele.
Hiljem muutus see valitseja ainuõiguseks ja temast sai kõrgem kohtumõistja.
Alatasa tuli hõimude vahel ette kokkupõrkeid maa pärast. Riide
põhjustas ka naiste röövimine. Sugukonna liikme haavamise või surma puhul tuli
kättemaksuks valada vaenlase verd.
Kättemaks - veritasu - oli auasi ja
sugukonnaliikmete püha kohustus.
Veritasu kandus edasi põlvest põlve. Tihti lõppes kättemaks
ühe vaenutseva sugukonna täieliku hävimisega.
Hiljem asendas veritasu lunamaks ehk pearaha.
Vaenlasi ei tapetud enam, vaid võeti nad orjadeks, keda kasutati tööjõuna.
Orjad polnud päris õigusetud. Alati oli karta orja sugulaste
julma kättemaksu ning säilis orja vabaksostmise võimalus.
Orjadeks võisid muutuda ka need, kes omadega toime ei tulnud ja
rikkamatelt peredelt laenu võtsid.
Kättemaksule järgnes vaenutsevate poolte pidulik leppimine.
Sageli kinnitati paranenud suhteid abieluga mõlemast sugukonnast pärit noorte vahel.
|