Kõikides paikades polnud vilja
kasvatamine ühtviisi kerge. Ebasobiv ilmastik - tuuled, mis puhusid ära mulla; palavad
kuivad suved ja külmad talved - kõik need takistasid põldude rajamist.
Kuivadel rohumaadel elasid sõjakad rändhõimud. Koos oma
karjadega liikusid nad ringi väga laialdasel maa-alal otsides uusi rohumaid.
Kogu oma elamist kandsid nad endaga kaasas, elades sõna otseses
mõttes hobuse seljas.Võitlus
küla eest
Jõeäärses orus paiknes suur ja
õitsval järjel asula.
Tugevad neljakandilised puust ja põletatud savitellistest majad
ümbritsesid külavainu, kuhu ööseks aeti varjule kariloomad. Ümber küla kõrgus
püstlattidest tara. Majadest pisut kaugemal asusid väiksed põllulapid ja karjamaad.
Oli viljalõikuse aeg. Enamik sugukonna liikmetest oli põllul
vilja koristamas. Ainult mõned vanemad naised ja ätid olid jäetud tuld valvama,
teistele toitu keetma ja sugukonna lapsi kantseldama.
Korraga kerkis kaugusest suur tolmupilv ja kostis paljude
hobusekapjade müdinat. Oli vaja kiiresti teisi hoiatada, et nad külasse tagasi
tõttaksid. Lähenes hädaoht.
"Jookse kiiresti põllule," käskis vana emake
kriimulise näoga poolpaljast poisipõngerjat. "Rändhõimud ründavad meie
küla!"
Poisike andiski jalgadele valu ja viis teate põllule. Sellal kui
külarahvas majade poole jooksis, hakkasid kaugusest paistma lähenevad ratsanikud.
"Sulgege kiiresti väravad," hüüdis külavanem, suur
ja tugeva kondiga naine. "Ja teised, hakake õlgkatuseid märjaks kastma."
"Oh häda, häda meile!" halas külarahvas nähes,
kuidas võõrad ratsanikud kappasid üle nende põldude, trampides segi ja hävitades
nende saaki. Kiiresti oli küla ümber piiratud.
Ratsanikud lasksid katustele põlevaid
nooli. Õnn oli, et nad olid jõudnud ettevaatusabinõud tarvitusele võtta. Ainult üks
maja süttis ning sinise taeva poole hakkas kerkima suitsulont.
Ometi oli häda suur. Vaenlased ei mõelnudki alla anda. Nad
heitsid nahast silmuseid tara külge, et nende abil üle ronida. Aga juba ootasid neid
tara taga nuiade ja kirvestega külaelanikud. Seestpoolt tara valati vaenlastele kaela
tulist vett ning pilluti kivimürakaid. |
 |
Küla
poleks kuigi kaua vastu pidanud, kui poleks tulnud abiväge.Tõusev suitsusammas andis
jõe ääres loomi karjatavatele meestele märku, et midagi on lahti.
Vaenlased olid niivõrd võitlusega ametis, et ei märganud,
kuidas nende selja tagant lähenes salkkond kappavaid hobuseid. Korraga olid nad kahe
leeri vahel ning vihaseid hoope hakkas sadama nii eest kui selja tagant. Abi saabudes oli
külväravad avatud ning alanud meeleheitlik võitlus.
Nähes, et ülekaal on vastaste poolel, pöörasid ründajad
oma hobused ringi ja kihutasid mehi laiali paisates minema. Seekord oli küla päästetud.
Sugukond koosnes
..............................................................................................
Mitmed sugulusvahekorras olevad sugukonnad moodustasid ...............................
|