     Kütijõukudel puudusid püsivad elukohad. Rännati loomakarjade järel ning kui leiti head jahimaad jäädi sinna pikemalt laagrisse.
     Jõugu eesotsas oli jõugu juht, kuid ka teistel täiskasvanud küttidel oli sõnaõigus jõugu asjade üle otsustamisel.
     Juba sellel ajal olid olemas kirjutamata seadused mis reguleerisid kütijõukude vahelist elu.
     Millised need olid, saad teada raamatust "Mammutikütid".

Mammutikütid II Eduard Storchi järgi

Jõekaldal hakati pidutsema. Kütid käristasid kannatamatult lõhkilõigatud piisoni sisikonda, maksa, magu ja muid siseelundeid ja sõid neid toorelt. Naised ja lapsed ootasid, kuni mehed on kõhu täis söönud.
Kaks päeva pidutses kütijõuk Dyje kaldal. Siis koliti koos lihatagavara ja nahkadega oma laagrisse. Mitte keegi kütijõugust ei hoolinud enam lihast. Sööjad ei suutnud isegi enam mäluda: nende lõualuud valutasid. Äärmisel juhul mälusid nad veel ainult oblikaid ja koirohtu.

     Ühel päeval oli Njan kadunud. Ta oli umbes nädal aega ära ja keegi ei teadnud temast kõige vähematki. Kas oli teda mingi õnnetus tabanud?
     Korraga ilmus Njan jälle laagrisse. Ta oli väsinud, verine, seisis vaevu jalul. Rihma otsas vedas ta noort naist, kelle käed olid kinni seotud. Naise lõuale olid torgitud mõned kriipsukesed. Kõik panid seda tähele ja said aru, et see on tolle jõugu märk, kelle hulgast naine pärineb.
     Kogu jõuk jooksis kohale. "Njanil on naine" kõlas laagris. Sellist üllatust polnud siin ammugi olnud.
     Kütid ootasid, et Njan hakkab jutustama, kuidas tal see seiklusrikas reis oli kulgenud ja kuidas ta naise kätte oli saanud, kuid Njan vajus raskelt kivile istuma ega lausunud sõnagi.

     Tema olekust oli näha, et ta on palju vatti saanud, sellest polnudki vaja jutustada, kuid võõra naise ja tolle jõugu kohta oleks Njan pidanud andmeid andma. On võimalik, et Njan röövis naise mõnelt tugevalt jõugult, kellele see ehk sugugi ei meeldi ja kes tuleb suurt kahjutasu nõudma.
     Kui Njan lõpuks veidi toibus, tõusis ta püsti ja ütles valjusti: "Mammutid, mammutid, mammutid!"

     Kütijõugule tuli korraga elu sisse. Suure kisaga tervitati seda rõõmusõnumit. Ainult kogenud kütid - Karune, Hundiküüs, Mammuti Poeg jt. ei jaganud ülejäänute rõõmu. Nad teadsid, et paljas sõnum mammutite lähenemisest ei tähenda veel kindlat saaki.
     Lepiti kokku, et mõned kütid lähevad kohe luurele, ülejäänud aga valmistuvad laagris suureks jahiks. Püügiaukude kaevamiseks polnud enam aega. Ei jäänud muud üle - jõuk peab julgelt mõne üksiku mammuti kallale tormama ja lööma talle võimalikult palju haavu, nii, et suur loom verekaotuse tõttu nõrgaks jääks ja maha kukuks.
     Korraga sähvatas Mammuti Pojal uus mõte: "Piisonid laukas - mammutid laukas!".
Kütid mõtlesid natuke aega järele, enne, kui taipasid, mida Mammuti Poeg sellega mõtles. "Hoi, hoi, hoi! Mammutid laukasse!"
     Ettepanek oli vastu võetud ja kütid seadsid kiiresti tugevad ning teravad odad käepärast.
     Kaugusest tungis kõrvu kolm huilet. Hundiküüs andis märku. Mammutid silmaga näha! Kõik üles, suur jaht algab!