| Näis, et väle Kopchem on selle
väikese salga juht. Teised poisid matkisid teda kõiges. Mäenõlvakul jäi Kopchem
seisma ja vaatas ringi. Kaugusse laius suur maa-ala, mida silmapiiril ääristasid
künkad. Siinsamas künka jalamil jõe ääres tähistas nahktelkide kobar küttide jõugu
laagripaika, kust koldesuits sambana taeva poole kerkis. Kopchem heitis kõhuli ja roomas torkivatest kitsemurakapõõsastest mööda. Ta roomas aina allapoole, kus lootis põldpüüparve avastada. Kaaslased olid jäänud maha maasikaid nosima. Kopchem heitis maiastele maasikaõgijatele põlgliku pilgu ja liikus ettevaatlikult edasi. Temas lõõmas jahimehekirg. Tema polnud enam nagu need mudilased, kes lootsid vaid sellele, mis nad saavad emade käest või mida täiskasvanud kütid laagritulede ääres ära viskavad. Kopchem suudab juba ise ühtteist korda saata. Tema kaelakeesse lükitud rebasehambad tõendavad, et ta on võitluses juba mitmest täiskasvanud rebasest jagu saanud. Kopchemit ei kohuta ka võitlus riukaliku hundiga, raevunud ilvesega ega salakavala kaljukassiga. Veel natuke aega, siis võtavad ta oma kampa suured poisid, nagu Onash ja Jäljeajaja, kes on temast napilt pool pead pikemad. Täiskasvanud kütid pole tal seni lubanud jahile tulla. Viimati kihutasid nad ta kividega tagasi nagu väikese jõngermanni, kuigi ta oskab looma jälitada ja talle lähedale hiilida, jaksab tiheda rohu sees joosta ja kindlasti poleks ta midagi ära vussinud. Hollaa, seal annab Oravapoeg talle märku! Kindlasti on ta midagi näinud! Oravapoeg osutas väljasirutatud käega kitsemurakapuhmaste poole. Kaljurünkal oli rebane sirakil. Ta ei liigutanud ennast. "Magab!" sosistas Oravapoeg ja mõlemad poisid hiilisid kaljurahnu poole. "Rebane ei maga - surnud!" lausus Kopchem vaikselt ja noogutas, et juhtida Oravapoja tähelepanu rebase kohal kraaksuvatele varestele. Poisid tahtsid juba püsti tõusta, et kergelt saadud saaki endale võtta, kui liikumatu rebane korraga jalule viskus, välgukiirusel õhku viskus ja ühel varesel tiivast kinni napsas. Kuid veel enne, kui rebane jõudis põgeneda, tabas valvsa Kopchemi kivi tema esikäppa. Rebasel tuli nüüd karelda kolmel jalal. Mõlemad poisid jooksid haavatud rebasele järele, jahikirest põledes. Kuid rebane ei andnud järele vaid pages läbi kitsemurakapuhmaste jõe poole. Seekord läks jaht nurja. Poisid kaotasid rebase silmist. Higi pühkides vaatasid nad tagasi künka poole, kuhu lapsed olid mängima jäänud. Seal oli midagi lahti. Metsatukast tuli välja piisonikari. Kõige ees sammus tugev pull, tema taga kolm piisonilehma ja vasikas. Tuul kandis nende kõrvu laste hõikeid. Pull hakkas trampima, et oma karja hoiatada. Lehmad katkestasid tema märguande peale söömise ja olid valmis käsule kuuletuma. Pull vehkis sabaga, pöördus kareldes ümber ja kihutas mööda nõlvakut jõe poole. Kopchem ja Oravapoeg pistsid rahulolematult ulguma, hüppasid pahaselt jalalt jalale ja laksatasid endale kätega vastu puusi. Piisonikari - missugune teretulnud saak küttidele. Niimoodi jõuavad piisonid üürikese ajaga jõe äärde, ujuvad sellest üle ja jõuk jääb ilma jahisaagist, millist pole enam ammu nähtud. Piisonid lähenesid poistele. Korraga keerutas Kopchem endale rohukõrtest peapaela ja torkas selle vahele kõrkjaid. Ka Oravapoeg toimis sõbra eeskujul. Niimoodi ehituna liikusid poisid hüpeldes loomade poole. Juba olidki nad pulli tähelepanu enadle tõmmanud. Kari peatus. Tuul puhus poistele näkku ja piisonid ei haistnud inimese lõhna. Loomad rahunesid ja hakkasid rohtu sööma. Nüüd nägid Kopchem ja Oravapoeg, et ka kütid laagrist hakkasid piisonite poole jooksma, odad ja kirved käes. Et nüüd piisonid ainult üle jõe ei põgeneks. Kopchem ja Oravapoeg hüppasid jalule, et takistada karja teed jõe äärde. |